Järvepilte

Need on siis sumeda pyhapäeva pildid, tehtud 2 nädalat tagasi....

Lumeanomaalia B. kylas II

Kaks maalesöitu - neli päeva vahet - muusika saatel

Suurim boonus minu jaoks, mis möödunud suvel ostetud mikrobussiga kaasnes, oli selle hea helisysteem (kuna ma asja ei tunne, ei oska ma seda teisiti nimetada), aga eriti selle eelmise omaniku muusikasalvestised, täis klassikalist rokki ja muidu head muusikat. Muusikat, mis sobib ideaalselt maanteele.
Systeemiga on kaasas ka juhtimispult, näiteks bussi tagaosas lesides hea mugav vöimalus raadiojaamu vahetada; J jutu järgi olla sel ka palju muid vöimalusi, näiteks saab yhendada telekat ja muidki imesid teha.

Esialgu nautisime siiski siiski yhe kena Norrtälje mehe kogutud muusikat.

J unistas, et kui läheks suvel matkama, magaks bussis (jah, miks ka mitte, aga me pole telkigi mitmed head aastad enam välja vötnud), kuulaks musa ja ta yhendaks sellele systeemile taha köik need imeasjad.

Näis, kui kaugele me hooldust nöudvast suvekodust yldse jöuame...

1

Esimene kord otsustasime suvemaja vaatama minna täiesti spontaanselt

6.märtsil.

Olime tegelikult teel syya ostma. Olin just visanud suure poekoti jalgade juurde ja Runö mäest alla söites teadsin ette, et enne ringteed kysitakse minult, millise poe poole me keerame.

Vaatasin aknast välja: ilus lumine ilm, puhas tee, aega oli...ehkki mul oli veel väike palavik, aga läheks siiski korraks maale?
Värske öhk ja positiivsed elamused ei saa ju tervisele halvasti möjuda.

Möte tuli J-le liiga ootamatult, ta ei keeranud uuele otseteele, mis oli just bussi nina ees. Aga rondellilt keeras nina maantee suunas, mitte poodide poole. E-maantee oli puhas ja kuiv, teeäärsed metsad nagu piltpostkaardil.

Kui me kylavaheteele jöudsime, vöttis vaade meid mölemaid ahhetama. Esimese kaadri tegingi lumme uppunud metsale yle juhi, auto körvalaknast välja.

Kuulasime just Cat Stevens'ilt:
http://www.youtube.com/watch?v=4ihaOLOt29U&feature=related

J laulis kövasti refrääni kaasa, mina koputasin yksemetallile sörmusega rytmi.

Lisagem alljärgnev pilt - köik kokku oli päris metsik elamus:

...oh, baby, it's a wild world....

Puudelt langes siin ja seal lund, mets oli nagu muinasjutust pärit!

Bussi pidime jätma tee löppu, sinna, kus sahk ennast ymber pöörab, sest polnud mingit mötet hakata tegema ylepölve-körgusse lumme oma parkimisplatsi. Kes teab, millal me jälle tuleme...suunasin vaid kaamerat aeg ajalt puudelt alla höljuvale lumele ja murdsime teed oma kodu ukseni. See rada polnuks nagu labidat näinudki, ometi kui mitu korda me olime seda lahti ajanud...

Mis vaade avanes maja juures, sellest saab aimu eelmisest postitusest; ja ylemiselt vasakpoolselt pildilt.


2


Teine kord läksime täiesti ettevalmistatult
10.märtsil, seega alles paar päeva tagasi. Sula oli oma töö teinud. Kahte ylemist pilti vörreldes saab aru. Muinasjutulisus oli läinud ja tajusin täie tösidusega, et see oli ilmselt viimane etendus, mille talv oli meile andnud. Loodetavasti...ja kahju oli ka.

Kevadtalv on ju ilus, aga realismust on kuidagi liiga palju. Nyyd veel pole nii hull, aga kui köik see saast lumest hakkab välja sulama...
Maal on siiski selged, avarad vaated...alljärgnev pilt - tehtud mäest allasöidul - on ykskord juba mu blogist läbi lipsanud, aga see on niisugune tore langus, et lausa sunnib kaamerat töstma...



Maja juures lumel oli köikjal mahalangenud ilu jälgi, kuid eks ka puud said kergendust lumeraskuse alt vabanedes.


Ja mitte ainult langenud ilu jälgi polnud lumel, vaid ka elava ilu omi - oravate jäljemustrid käisid risti-rästi yhe puu juurest teise juurde ja mööda katust ka.
Metskitsed aga olid kasutanud meie eelmise korra (6.märtsi) jalajälgi, et oma vaevalist teekonda läbi sygava lume kergendada; ja alles pool meetrit maja nurgast keeranud oma tavapärasele rajale, mis asub ca 10 m maja pöhjakyljel ja läheb otse alla järve juurde.
Siiski tunnen praegu rohkem kaasa ilvestele, kui metskitsedele, sest just nyyd käib pöhjapoolsemates läänides halastamutu ilvesejaht. Ja sellises lumes pole neil mingit lootust pääseda. Kohe kuidagi ei taha uskuda, et see suur kaslane on nii arvukas, et peab sellist jahti pidama.
Selle päeva löpp polnud samuti kuigi meeldiv, J hakkas öues prahti pöletama ja selles oli midagi, ilmselt plasti, mis oli väga toksiline. Olin uimane ja vaikiv terve kodutee...jah, olin veel teinegi päev J peale tulivihane selle plastipöletamise pärast, pannes sellega meie suhtele tykiks ajaks...varju peale. Tema ei saanud arugi, milles asi, aga ma olen ylitundlik taolise myrgitamise suhtes.
Selle päeva muusikaliseks (kuulasime CCR- terve tee) kokkuvötteks paneks nende parima (aga ehkki mitte just iseloomulikuma) loo: I put a Spell on You. Pigem blues, psyhhodeeliline blues, yks mu absoluutseid top lugusid yle aegade, mis elab muidugi kauem mu kuulamislistis, kui see yks maalekäigu päeva kokkusattumus, kus ma oleks tahtnud köik prahipöletajad tykkis ära needa, ja iseennast oma mustade mötetega...
http://www.youtube.com/watch?v=1sd6MqI8q3A

Lumeanomaalia B. kylas

Esimene ja teine pilt on klöpsatud ysna erinevatel aegadel: esimene, majale lähemalolev - jöululaupäeval ja teine 3.jaanuaril.

Väga suurt vahet ju lume hulgas pole, ja ega ma ka ei mäleta, kas ma lauda ja toole vahepeal puhastasin. Igatahes mitte 24.detsembril, sest siis me töime ainult metsast kuuse ja söitsime kohe koju.

Edasi läheb asi juba dramaatilisemaks: järgmised kaks pilti on mölemad 7.veebruarist.

See oli päev, kui käisin maja vaatamas u. 2 nädalat peale sissemurdmis-insidenti.

Uus lumi oli maha sadanud ja seda oli nii palju, et andis maanteelt majani teed kaevata.

J, kes oli ju varem kohal käinud, oli köik ära puhastanud, aga... köik oli nii ilus, nagu poleks seal eales keegi käinud.

Nii värske ja puhas kui veel olla saab.

Kuid nyyd - (trummipörin) - vaadake edasi!

Järgmine pilt on tehtud eile, 6.märtsil. Kummaline on see, et Å-s pole lume hulk vahepeal oluliselt muutunud, aga siin:

Peale uskumatu olukorra terrassil oli veel yks muutus: nimelt aknalaual olnud asalea, kes oli veebruarini köik hullud ajad ja sissemurdmise yle elanud (ise kogu aeg valges öitevahus olles ja selle iluga lumega vöisteldes); kel oli pidevalt kastmisvett uuendatud, oli nyyd äkki täiesti ärakuivamise äärel.
Olin ju kyll viimane kord veebruaris uue nööri ja uue vee pannud, aga ju siis ylipyydlikusest ei sattunud nööriots öigesse kohta.
Ah, ja muidugi see märtsipäike!

See kuivatas lille kiiremini, kui seni täpselt öiget annust andnud systeem jöudis vett juurde anda.

Kui seda lumekuhja terrasilaual akna ees poleks varjuks olnud, siis oleks päike ta ilmselt täiesti ära körvetanud.

Nyyd on lill köögis kraanikausis ja uue nööriga, aga kas tast enam asja saab, kes seda teab...

Sellised ju vistakse ära, aga mul ta öitseb teist korda oma kahe vöi kolme aasta jooksul. Lihtsalt muld jäi eelmine kevad vahetamata ja see teebki taolise kastmissysteemiga hooldamise liiga kriitiliseks.

---

PS. lillepildid oleks omaette ooper, aga ma ei saa ju teha veel yhte blogi...(?)

Vastu täiskuuööd Helsingis

Hiline hommik (hotelli aknast),
02.12.09

Kas halb enne? (auto aknast)

Ei, köik on rahulik ja roosiline

...ja jöulune

Isegi päästepaat on valmis

Täiskuu töuseb

Laeva pardalt kell 6 öhtul



Täiskuu paistis terve öö kajuti aknasse, merel oli valge, nagu sombusel päeval - vöi isegi valgem! Täiskuuga on mul vihkamise-armastuse suhe. Ilus on vaadata, aga kui öösel näkku paistab, saan ma kindlasti luupainaja. Hea, et illuminaatorile sai paksud kardinad ette tömmata...

------------------------------------------------------------------
Edit:

Leidsin hulga vihjeid kuude nimedele, vastavalt millisel kuul on täiskuud näha. See on kyll Ameerikakeskne, aga huvitav ikkagi:

January – Wolf moon,[1] Hunger moon, Old moon
February – Snow moon,[1] Ice moon
March – Worm moon,[1] Sap moon, Sugaring moon, Crow moon, Storm moon
April – Pink moon,[1] Egg moon, Grass moon, Rain moon, Growing moon
May – Flower moon,[1] Planting moon, Milk moon, Hare moon
June – Strawberry moon,[1] Rose moon, Honey moon, Mead moon
July – Buck moon,[1] Thunder moon, Deer moon, Hay moon
August – Sturgeon moon,[1] Corn moon, Fruit moon, Barley moon
September – Harvest moon[1]
October – Hunter's moon[1]
November – Beaver moon,[1] Frosty moon, Snow moon
December – Cold moon, Long Night moon,[1] Winter moon

............................

Veel rohkem täiskuust: http://en.wikipedia.org/wiki/Beaver_moon#Full_moon_names

Kohtumine Ôpetajaga

Kui Ôpetaja tuleb kaugelt Eestisse, pole see igapäevane syndmus. 20.novembril see juhtus.

Igasugust rahvast kogunes von Krahli ja kindlasti polnud see tavapärane kontserdipublik, ehkki seekord väljendas Ôpetaja oma mötteid muusikalisel kujul.

Muusikal, yldse helidel on hiina meditsiinis kindel tähendus. Pole saladus, et helidega/muusikaga saab ravida. Tagasihoidlik kuulutus ukse körval valgel A4 formaadis paberilehel ytleski: Tervendav muusika.

Pärast kontserti vöttis mind vaikselt irvitama, see oli köige pesuehtsam jazz ja jammimine. Ma kujutan ette, et mönedele vanematele prouadele, kes seda tyypi muusikat yldse ei kuula, vöis olla see paras katsumus. Kaks naist minu körval, ärinaise välimusega, soliidsetes kostyymides, olid silmnähtavalt rahulolematud ja lahkusid enne löppu. Aga mina lustisin koos enamiku kuulajatega.

Algus veidi venis, kuid rahvast kogunes kogu aeg juurde, peagi polnud enam yhtki istekohta.

"Kas ta töesti tuleb siia kylma ja röskesse novembrikuisesse Eestisse", mötlesin, see tundus nii uskumatuna.

Olin ise Rootsist kohale tulnud ja köik oma muud käigud selle yrituse järgi rihtinud. Millal ma siis viimati Padilla't nägin? Olin kuulnud, et ta vahel Eestis käib, aga ka see oli minu jaoks ammu. Mina nägin teda ilmselt viimati...Hispaanias, Tien'is, vöi oli see hiljem ka korra Tallinnas, kui me koos väikese seltskonnaga Pirital söömas käisime? Kumb kord oli enne? Köva kymme aastat on möödunud, kui mitte rohkem.

Minu tee oli mind köigest sellest eemale viinud, aga Tien on kogu aeg mu mötetes olnud...nagu viimane varjupaik. Kus köike tehakse öigesti ja loodusega kooskölas. See ei ole klooster, aga sinna saab minusugune alles siis minna, kui köik muud sidemed on kadunud.

Aga ma olin elu pöördepunktis talitanud täpselt Ôpetaja soovituse vastaselt.

"Ärge vötke selles eas uusi koormaid, uusi suhteid, ärge looge uut pereelu, sellega te lähete tagasi 20-aastase naise programmile. Lastelaste eest hoolitsemine on samuti arengu seisukohalt tagasiminek, mis ei anna aega pyhendunud edasiarenemiseks.

Eriti sobiv aeg uueks arenguks on just siis, kui lapsed on suureks kasvanud, elukogemus omandatud ja vanus lubab veel öppida ja syveneda, kogemust öpituga täiendada".

Kas just söna sönalt, aga sellisne möte oli tema jutul, mida ma Hispaanias loengul kuulsin.

Sisimas ma teadsin, et tal on öigus. Kuid karikas polnud löpuni joodud, olen lihtsalt yks tavaline inimene ja mitte pyhendunud öpetuse järgija. Ammugi mitte ravija.

Kuid mingi side oli jäänud ja seal ma siis olin.

Ma ei oodanud muusikalt midagi erilist - see vöis olla shamaanlik ymin, lokulaua kolksumine, aga öhtu edenedes selgus, et see oli töesti selline jazz, mis mulle istus. Ôpetaja vöttis läbi lugude meile jutustada köike seda, mida ta tavaliselt räägib ka loengutes.

Teda toetasid kolm muusikut, kaks noort meest ja fantastiliselt hea naine, kes mängis, nagu köik teisedki muusikud, mitmeid pille - suupilli, flööti jne. Ta oli töeline proff. Kahjuks pole mul temast pilti.

Köigepealt oli esimene lugu vägivallast.

"Meie planeet on täis vägivalda. Vägivalla vastu aitab jöud, aga mitte väline, vaid sisemine jöud", ytles Ôpetaja.

Oli juttu armastusest.

Oli lugu haigusest ja sellega leppimisest, sellest kogemusest öppimine.

Oli lugu elust - synnist surmani.

Viimane lugu oli ekstaasist. See on see, mis viib edasi, annab informatsiooni körgemalt, lohutab ja ravib.

Niimoodi selgitas Ôpetaja iga loo juurde pisut tagamaid Nej-Jing filosoofia valguses. Tölgiti nii Eesti kui ka Soome keelde.

Targad sönad ja hea muusika, mida vöib veel rohkem tahta! Sellest jätkub järgmiseks kymneks aastaks...

PS. Kuna minu pieteeditunne ei lubanud Ôpetajat välguga sihtida, on pildid nagu nad on...

Viimane pilt on yllatustantsijatest.

Teadsin kindlatest allikatest, et see pidi olema Ôpetajale yllatus. Vaheajale minnes panid pillimehed pille ära, kui äkki makimuusika mängima pandi ja mustlastantsijad ruumi tormasid. Ja hämming oli ilmselge, seda oli meeste nägudeltki näha. Noored pillimehed hakkasid rytmi kaasa plaksutama ja nende jalad tegid tantsusamme. "Mustlannad" olid väga efektsed ja esinesid hästi. (Kahjuks etteteatamata esinemise töttu polnud aega enam prozhektoreid ymber sättida, need olid suunatud lavale ja tantsijad olid valgusvihust väljas).
Mulle meenus vana hea film "Julm romanss", mille möningaid stseene olin YouTube'st just hiljuti vaadanud.
See öhtu andis rohkem, kui ma iganes loota oskasin...