Suvi - ilma ja temperatuuri põhjal ja minule kui uustulnukale sellel laiuskraadil - on kestnud väga kaua, suvekuumus liigagi kaua. Viimane vihm sadas meie Kivihunniku külas maha 15.mail.
Kohalikud räägivad sama juttu mis Eestiski: aastaajad on kadunud! Varem olid ka kevad ja sügis oma iseloomulike joontega, praegu on ainult suvi ja talv... (Muidugi sellised, nagu nad siin olema peavad). Millised olid kevaded ja sügised, mina ei tea, sest kliimamuutused toimusid varem, kui ma siin maal kanda kinnitasin.
Igal suvel on natuke erinevad jooned, aga üldiselt on pikaajaline kuivus ja palavus, eriti maa kesk-ja lõunaosas, tavaline nähtus. Metsatulekahjud on vältimatu osa Portugali elust. Maa on juba juulis valdavalt pruunides toonides.
Pildid on eileõhtuselt jalutuskäigult kodu lähedalt. Mõned igihaljad taimed ja kastetud murulapid ning aiad annavad teisi toone. Paljud ilupuud õitsevad just praegu, kuid minu eesmärk polnud kõike seda ilu kirjeldada, sest enne läheks issanda päike looja kui ma selle tööga lõpule jõuan... rääkimata aiamaast, mis muudkui toodab kraami, kui vähegi voolikut näidata. Roosid on laual aastaringselt ja alati on midagi, mida söögiks taldrikule panna.
Ka kaktuse viljad on söödavad, ehkki nad kasvanud ilma veeta. See põnev taim väärib omaette lugu, kust ei puuduks isiklikud, naljakad-torkivad kogemused.
