Hägune, ilma udujututa

Pole midagi hullemat kui teraval pildil on segane möte
- Ansel Admas

Aga miks ka mitte vastupidi?
Kui väga hea ideega pilt kukub mingil pöhjusel välja ebaterav - on ju kahju kyll, eks ole.
Kolmas vöimalus on ka ja minu meelest on see huvitav juhtum: pildistada teadlikult midagi, mis ongi hägune, udune vöi ebaterav.

Tavaliselt jäävad pildid siis häguseks, kui valgust on vähe. Vöi kui objekt liigub. Aga sama asi vöib juhtuda kas siis, kui valgust on kyll ja objekt ka ei liigu kuhugi, isegi käsi ei väärata pildistamise juures.

See kummaline, hajutatud valgus vösas köitis juba eemalt mu tähelepanu, jalutasin lähemale ja tegin möned pildid. Oli selge ilm, öhtune päike jäi peaaegu vastu (kell 17.20; 01.05.12) - pildile tekkis ka tyypiline optika peegeldus. Kuid kummalist valgust, mis hölmas mitu ruutmeetrit, oli palja silmagagi näha ja see ei olnud töesti udu.

Peaaegu aasta on tollest kevadpäevast möödas, aga see pehme, kummaline valgus vösas ei lähe meelest. Olen sedasama "udu" efekti ka varem ja hiljem selge ilmaga silmapilguks kogenud, aga väga väikeses "koguses" ja siis see ei ole olnud ala, millest saab meetreid mööda jalutada ja ikka veel olukorda vaadelda. 

Arvan, et päikesekiired hajusid tihedas vösas, tekitades vastu valgust optilise illusiooni, aga ega ma muidugi fyysilika reeglite järgi seda seletada ei oska. Vöimalik, et ka soise pinnase peegeldusel oli oma osa. Allpool on veel yks pilt, kus sama efekt on ainult pildi vasakpoolses ylemises nurgas.

Mingit järeltöötlust ei ole tehtud.