Keskööpäikest jahtimas

Bø i Vesterålen

Et sydaöösel päikest silmapiiril näha, tuleb söita saare teise otsa, sinna, kus päike merre loojub...vöi ka ei loojugi, nagu polaarööpäeva ajal.

Alustasime peale hilist öhtusööki söitu. Tee ei olnud pikk, kuid need kitsad mereäärsed teed vötsid teadagi rohkem aega, kui tavalised maanteed.

Kell 23.10  jöudsime juba saare sellele kyljele, kus päike neeme nurga tagant näha oli. Söitsime edasi, et vaadata maalilist sadamat. 

Jätsime auto parkimisplatsile ja jalutasime hiigelvarje heites edasi. 

Minu ja K vari on ka siin pildi peal, ei tea, kumb on kumb?

Jipii!, kui ilus...

Kell  23.15

Aga meie polnud veel öiges kohas mäekyljel, kust on avar vaade.

Kell 23.24, mäekyljel on istekohad sisse vöetud

Meil oli kaasas kohv ja kohvikörvaseks midagi ysna magusat. Et aega parajaks teha, hakkas K ennast mööda mäekylge alla rullima. 

Proovisin ka, sammal ja kanarbik(?) löhnasid hästi ja olid nii pehmed, nagu köige pehmem madrats.

Nyyd oli kell juba kolmveerand kaksteist!

Ja nyyd...veel 7 minuti oodata...

Ootasime ja ootasime, aga päike seisis yhe koha peal. Mul on palju sarnaseid pilte, möned minutid siia- vöi sinnapoole sydaööst. Proovisin erinevaid kaameraprogramme, istusime ja vaatasime niisama. 

Oli selge, et päike ei loojugi, ei vajugi sinna silmapiiril olevasse tumeda pilvetriibu taha..

Hakkasime tagasi söitma.

Kell 00.15

K tahtis sellele mäele oma kirja jätta. Seal oli juba palju teisi kivikuhjakesi ees. Leidsime autost paberi ja pastaka ning töö vöis alata. Seni, kuni laps kive tassis ja teised autos juttu ajasid, käisin mina ringi ja tegin veel kymmekond pilti. Dagny leidis tee äärest haruldase lille, edelweissi, pani selle autosse ja unustas. (Mina korjasin järgmisel päeval yles, panin raamatu vahele...ja unustasin. Ju ta pidi Vesterålenisse jääma).
Pildid jäid vastu päikest kontrastsed, alla päikest kaunis heledad. Olenes ka, kas piirkond oli varjus, nagu see lahepilt, vöi oli möni koht ka allapäikest - seal oli päris valge.

Vastu päikest, kell on 00.20

Veel möned minutid... ja valmis! 

Kiri kivide alla peidetud ja piltki tehtud, et teaks ära tunda, kui aastad mööda lähevad. 

Olgu öeldud, et päev hiljem oli jälle sinnakanti asja, siis sai kiri uuesti välja vöetud ja kilekotti pandud. Nyyd jäi tydruku syda rahule - see seisab kindlasti järgmise aastani, kui ta uuesti tuleb...

Kui sa teaksid, mötlesin ma omasoodu, kui haruldane see suvi on. Ma olen siin olnud mitmeid suvesid

ja vahel pole terves kuus sellist soojaperioodi, kui nyyd terve see nädal. Vöib 7 päeva 24 tundi järjest olla tormine ja sajune ning midagi pole teha. 

Ja ma polnud kindel järgmise suve söitudes. Liiga kaugel, et igal aastal söita.

Kell 00.38, teel koju

Kell 01.06 oleme väravas. 

Oli nii valge, et lupiinide värv oli näha, meri helendas maja taga ja taevas roosatas. Kusagil seal idas me just olime, seal seisab päike ikka veel mere kohal ja hakkab tasapisi körgemale töusma.

Vinje i Vesterålen, 12.-13. juuli 2009

Järvepilte

Need on siis sumeda pyhapäeva pildid, tehtud 2 nädalat tagasi....

Lumeanomaalia B. kylas II

Kaks maalesöitu - neli päeva vahet - muusika saatel

Suurim boonus minu jaoks, mis möödunud suvel ostetud mikrobussiga kaasnes, oli selle hea helisysteem (kuna ma asja ei tunne, ei oska ma seda teisiti nimetada), aga eriti selle eelmise omaniku muusikasalvestised, täis klassikalist rokki ja muidu head muusikat. Muusikat, mis sobib ideaalselt maanteele.
Systeemiga on kaasas ka juhtimispult, näiteks bussi tagaosas lesides hea mugav vöimalus raadiojaamu vahetada; J jutu järgi olla sel ka palju muid vöimalusi, näiteks saab yhendada telekat ja muidki imesid teha.

Esialgu nautisime siiski siiski yhe kena Norrtälje mehe kogutud muusikat.

J unistas, et kui läheks suvel matkama, magaks bussis (jah, miks ka mitte, aga me pole telkigi mitmed head aastad enam välja vötnud), kuulaks musa ja ta yhendaks sellele systeemile taha köik need imeasjad.

Näis, kui kaugele me hooldust nöudvast suvekodust yldse jöuame...

1

Esimene kord otsustasime suvemaja vaatama minna täiesti spontaanselt

6.märtsil.

Olime tegelikult teel syya ostma. Olin just visanud suure poekoti jalgade juurde ja Runö mäest alla söites teadsin ette, et enne ringteed kysitakse minult, millise poe poole me keerame.

Vaatasin aknast välja: ilus lumine ilm, puhas tee, aega oli...ehkki mul oli veel väike palavik, aga läheks siiski korraks maale?
Värske öhk ja positiivsed elamused ei saa ju tervisele halvasti möjuda.

Möte tuli J-le liiga ootamatult, ta ei keeranud uuele otseteele, mis oli just bussi nina ees. Aga rondellilt keeras nina maantee suunas, mitte poodide poole. E-maantee oli puhas ja kuiv, teeäärsed metsad nagu piltpostkaardil.

Kui me kylavaheteele jöudsime, vöttis vaade meid mölemaid ahhetama. Esimese kaadri tegingi lumme uppunud metsale yle juhi, auto körvalaknast välja.

Kuulasime just Cat Stevens'ilt:
http://www.youtube.com/watch?v=4ihaOLOt29U&feature=related

J laulis kövasti refrääni kaasa, mina koputasin yksemetallile sörmusega rytmi.

Lisagem alljärgnev pilt - köik kokku oli päris metsik elamus:

...oh, baby, it's a wild world....

Puudelt langes siin ja seal lund, mets oli nagu muinasjutust pärit!

Bussi pidime jätma tee löppu, sinna, kus sahk ennast ymber pöörab, sest polnud mingit mötet hakata tegema ylepölve-körgusse lumme oma parkimisplatsi. Kes teab, millal me jälle tuleme...suunasin vaid kaamerat aeg ajalt puudelt alla höljuvale lumele ja murdsime teed oma kodu ukseni. See rada polnuks nagu labidat näinudki, ometi kui mitu korda me olime seda lahti ajanud...

Mis vaade avanes maja juures, sellest saab aimu eelmisest postitusest; ja ylemiselt vasakpoolselt pildilt.


2


Teine kord läksime täiesti ettevalmistatult
10.märtsil, seega alles paar päeva tagasi. Sula oli oma töö teinud. Kahte ylemist pilti vörreldes saab aru. Muinasjutulisus oli läinud ja tajusin täie tösidusega, et see oli ilmselt viimane etendus, mille talv oli meile andnud. Loodetavasti...ja kahju oli ka.

Kevadtalv on ju ilus, aga realismust on kuidagi liiga palju. Nyyd veel pole nii hull, aga kui köik see saast lumest hakkab välja sulama...
Maal on siiski selged, avarad vaated...alljärgnev pilt - tehtud mäest allasöidul - on ykskord juba mu blogist läbi lipsanud, aga see on niisugune tore langus, et lausa sunnib kaamerat töstma...



Maja juures lumel oli köikjal mahalangenud ilu jälgi, kuid eks ka puud said kergendust lumeraskuse alt vabanedes.


Ja mitte ainult langenud ilu jälgi polnud lumel, vaid ka elava ilu omi - oravate jäljemustrid käisid risti-rästi yhe puu juurest teise juurde ja mööda katust ka.
Metskitsed aga olid kasutanud meie eelmise korra (6.märtsi) jalajälgi, et oma vaevalist teekonda läbi sygava lume kergendada; ja alles pool meetrit maja nurgast keeranud oma tavapärasele rajale, mis asub ca 10 m maja pöhjakyljel ja läheb otse alla järve juurde.
Siiski tunnen praegu rohkem kaasa ilvestele, kui metskitsedele, sest just nyyd käib pöhjapoolsemates läänides halastamutu ilvesejaht. Ja sellises lumes pole neil mingit lootust pääseda. Kohe kuidagi ei taha uskuda, et see suur kaslane on nii arvukas, et peab sellist jahti pidama.
Selle päeva löpp polnud samuti kuigi meeldiv, J hakkas öues prahti pöletama ja selles oli midagi, ilmselt plasti, mis oli väga toksiline. Olin uimane ja vaikiv terve kodutee...jah, olin veel teinegi päev J peale tulivihane selle plastipöletamise pärast, pannes sellega meie suhtele tykiks ajaks...varju peale. Tema ei saanud arugi, milles asi, aga ma olen ylitundlik taolise myrgitamise suhtes.
Selle päeva muusikaliseks (kuulasime CCR- terve tee) kokkuvötteks paneks nende parima (aga ehkki mitte just iseloomulikuma) loo: I put a Spell on You. Pigem blues, psyhhodeeliline blues, yks mu absoluutseid top lugusid yle aegade, mis elab muidugi kauem mu kuulamislistis, kui see yks maalekäigu päeva kokkusattumus, kus ma oleks tahtnud köik prahipöletajad tykkis ära needa, ja iseennast oma mustade mötetega...
http://www.youtube.com/watch?v=1sd6MqI8q3A

Lumeanomaalia B. kylas

Esimene ja teine pilt on klöpsatud ysna erinevatel aegadel: esimene, majale lähemalolev - jöululaupäeval ja teine 3.jaanuaril.

Väga suurt vahet ju lume hulgas pole, ja ega ma ka ei mäleta, kas ma lauda ja toole vahepeal puhastasin. Igatahes mitte 24.detsembril, sest siis me töime ainult metsast kuuse ja söitsime kohe koju.

Edasi läheb asi juba dramaatilisemaks: järgmised kaks pilti on mölemad 7.veebruarist.

See oli päev, kui käisin maja vaatamas u. 2 nädalat peale sissemurdmis-insidenti.

Uus lumi oli maha sadanud ja seda oli nii palju, et andis maanteelt majani teed kaevata.

J, kes oli ju varem kohal käinud, oli köik ära puhastanud, aga... köik oli nii ilus, nagu poleks seal eales keegi käinud.

Nii värske ja puhas kui veel olla saab.

Kuid nyyd - (trummipörin) - vaadake edasi!

Järgmine pilt on tehtud eile, 6.märtsil. Kummaline on see, et Å-s pole lume hulk vahepeal oluliselt muutunud, aga siin:

Peale uskumatu olukorra terrassil oli veel yks muutus: nimelt aknalaual olnud asalea, kes oli veebruarini köik hullud ajad ja sissemurdmise yle elanud (ise kogu aeg valges öitevahus olles ja selle iluga lumega vöisteldes); kel oli pidevalt kastmisvett uuendatud, oli nyyd äkki täiesti ärakuivamise äärel.
Olin ju kyll viimane kord veebruaris uue nööri ja uue vee pannud, aga ju siis ylipyydlikusest ei sattunud nööriots öigesse kohta.
Ah, ja muidugi see märtsipäike!

See kuivatas lille kiiremini, kui seni täpselt öiget annust andnud systeem jöudis vett juurde anda.

Kui seda lumekuhja terrasilaual akna ees poleks varjuks olnud, siis oleks päike ta ilmselt täiesti ära körvetanud.

Nyyd on lill köögis kraanikausis ja uue nööriga, aga kas tast enam asja saab, kes seda teab...

Sellised ju vistakse ära, aga mul ta öitseb teist korda oma kahe vöi kolme aasta jooksul. Lihtsalt muld jäi eelmine kevad vahetamata ja see teebki taolise kastmissysteemiga hooldamise liiga kriitiliseks.

---

PS. lillepildid oleks omaette ooper, aga ma ei saa ju teha veel yhte blogi...(?)

Vastu täiskuuööd Helsingis

Hiline hommik (hotelli aknast),
02.12.09

Kas halb enne? (auto aknast)

Ei, köik on rahulik ja roosiline

...ja jöulune

Isegi päästepaat on valmis

Täiskuu töuseb

Laeva pardalt kell 6 öhtul



Täiskuu paistis terve öö kajuti aknasse, merel oli valge, nagu sombusel päeval - vöi isegi valgem! Täiskuuga on mul vihkamise-armastuse suhe. Ilus on vaadata, aga kui öösel näkku paistab, saan ma kindlasti luupainaja. Hea, et illuminaatorile sai paksud kardinad ette tömmata...

------------------------------------------------------------------
Edit:

Leidsin hulga vihjeid kuude nimedele, vastavalt millisel kuul on täiskuud näha. See on kyll Ameerikakeskne, aga huvitav ikkagi:

January – Wolf moon,[1] Hunger moon, Old moon
February – Snow moon,[1] Ice moon
March – Worm moon,[1] Sap moon, Sugaring moon, Crow moon, Storm moon
April – Pink moon,[1] Egg moon, Grass moon, Rain moon, Growing moon
May – Flower moon,[1] Planting moon, Milk moon, Hare moon
June – Strawberry moon,[1] Rose moon, Honey moon, Mead moon
July – Buck moon,[1] Thunder moon, Deer moon, Hay moon
August – Sturgeon moon,[1] Corn moon, Fruit moon, Barley moon
September – Harvest moon[1]
October – Hunter's moon[1]
November – Beaver moon,[1] Frosty moon, Snow moon
December – Cold moon, Long Night moon,[1] Winter moon

............................

Veel rohkem täiskuust: http://en.wikipedia.org/wiki/Beaver_moon#Full_moon_names