mis on linnukesel muret...

 ... kui hoida minuga meetrist vahemaad ja kiirelt üle vaadata, mida mina olen välja siblinud. Rohimise käigus, muidugi. Ilmselt sellepärast, et iga mutukas proovib kiirelt mulla alla tagasi pääseda, on ka linnukesel kiire minu tööga järjel püsida. Ja nii mitu päeva järjest -  või oli sama liigi teine isend.

Selline lugu juhtus detsembri lõpus.

Nüüd on umbrohi piltlikult öeldes üle pea. Portugali mõistes väga külm, vihmane ja pilvine ilm ei taha kuidagi lõppeda, sellepärast pole nagu tuju ka pilti teha. See eest rohi kasvab mühinal, hernes õitseb ja till, mis talve üle elas, on lausa põõsaks muutunud. Ühesõnaga - talvel on kasvamise ja roheluse tippaeg.

lumevalge

 

Õnne tänav. Rua da Alegria

 

kodulähedane kollaazh

 

Lemmikvorst

 Minu lemmikvorst detsembris 2020 ei ole vorst nimega Lemmik (oli&on? Eestis müügil ja oli ka tollal mu lemmik). Detsembrikuu vorst oleks muidugi kodumaine verivorst (aga kuna ei ulatu neid haarama) siis esitlen prantsuse verivosti, ostetud E.Leclerk poeketist Portugalis. Üllatus oli suurepärane maitse, mis erineb portugali verivorsti robustsest maitsest üsna palju. Võiks norida, et konsinstents on veidi liiga pehme ja et vorstinahk ei lähe krõbedaks, pigem lõheneb, aga see oleks juba väiklane...  

Rootsi aastatepikkuse kogemusega oli sealmail ainult üks variant. Võtta kruiis Eestisse ja tuua mere tagant vorstid koju. Või osta Rootsi poekettides aastaringselt müügil olevat verikäkki. Seda, et ma siin jõuluks midagi nii maitselähedast leian, oli mulle suur üllatus...

Muide, vanem Norra põlvkond teadis ja sõi verivorsti ja ka Rootsis oli kuulu järgi regioon, kus seda toitu valmistati (praegust seisu ei tea), seega verivorst välismaal polegi nii haruldane artikkel, nagu ma 2000ndate alguses arvasin.