Seekord olin lastele järele tulnud koguni kahe kajutiga, sest sooduskampaania kestis edasi. Köik see rahvas oli röömus, et ma saan nii odavalt nad Jöuluks külla tuua. Stockholmist tulles oli ka üsna talutav ilm olnud. Saarestiku kaitsev käsi annab pika vaikse öhtupooliku niigi, ja mis saab öösel edasi, pole enam nii oluline. Kui aga valitseb töesti halb ilm, peaks umbes kella kümne - üheteistkümne paiku kindlasti ennast kajutisse vedama, kui ei taha treppidel vöi koridoris nina ära lüüa.
Ah, juba jälle! -hüüatasin, kui terminali uks sahinal avanes ja Tallinn mind koerailmaga tervitas. Niisiis pilk maaletulekukoridorist hallile taevale oli tähendanud muudki ebameeldivat. Vihma ei valanud, kuid tuult jätkus mitmele. Teadsin kohe, mis meid köiki öhtul ees ootab...
Rohkelt toitu kaasa ostetud, oli mul veel lisakoormaks esikuvaipade rull ja 2-meetrine kardinapuu. Taksojuhid olid minuga sellel päeval ilmselt rahul, kutsusin korduvalt "kiisusid" mind ja mu kola transportima.
Kottide jaoks vötsime terminalist suure käru. Mina kardinapuuga ees vehkides (kogemata) ja inimesi peletades, teised naerust taga köveras, suundus meie seltskond üsna ülekoormatult, aga ülilöbusas tujus laevale. Teadsin, et saame jälle raputada, aga kuna köik olid nii röömsad, ei tahtnud ma rahva tuju rikkuda. Ja ega poleks ka önnestunud, sest mingi jutt ei anna ettekujutust, kui pole ise tormi läbi elanud. Ei tea ju täpselt ette, mis sorti laine tuleb ja kus pool satub kajut tuule suhtes olema...Teadsin, et Inxu vöib kergesti merehaigeks jääda, ja mul oli vaesest lapsest kahju. Söötsin Inxule-Marcole loodetavasti töhusamat, kui laeva tasuta pillid on, merehaigusevastast rohtu sisse (mida seekord meenus linnast kaasa osta) ja vötsin ise ka ühe. Käisime ka all saunas ja meie tuttav "saunanaine" Urve rääkis eeloleva öhtu soojenduseks enda ja kolleegide üleelamisi möödunud tormidest. Noored ei soovinud lahkele pakkumisele vaatamata tasuta basseini lainet proovima minna. Neil oli asjast öige tunnetus, sest olin ise oma silmaga näinud, mis toimub basseinis ka väikese lainetuse puhul, aga nüüd oli töesti järjekordne torm tulemas. Basseinis oleks nagu kümme meest vettehüppeid teinud, kuid tegelikult puudusid saunas külastajad üleüldse...
Tegelikult ei lubatagi basseini kasutada, kui vesi liiga mängima hakkab. Urve soovitas meil kajutid allapoole vahetada, sama oli soovitanud ka John. Urve arvates oleks 4.deki keskosa köikumise suhtes köige rahulikum koht. Kuid Inxu ja Marco, kes olid uurinud läbi minu 7-da teki kajuti ja oma 6-nda deki kajuti, tahtsid kindlameelselt 6-ndale edasi jääda, ehkki ma neid ette hoiatasin köikvöimalike jubedate häälte ja muude ebamugavuste eest. Kui ma ei eksi numbriga 6006, oli see sama kajut, kus ma veetsin 12.novembri kohutava öö...Kuid reisida kallis aknaga kajutis oli nii haruldane vöimalus noorte jaoks, et nad ei raatsinud loobuda. Kuna ilmaennustuse kohaselt töotas vähemalt sama köva torm tulla, kui 12.novembril, olin soovituste kohaselt siiski enda kajuti 7-ndalt tekilt alla 4-ndale saanud vahetada (tuues pöhjuseks imeliku krigiseva hääle kajuti seina taga, mis oli ka tösi). Palusin aknata sisekajutit, aga ust avades selgus, et olin saanud väga suure, kuid ikkagi aknaga ruumi...köige tipuks kölkus illuminaatori taga jäme köis! Marco märkis selle detaili kohe ära, ja nagu vana meremees ise, ennustas mulle parajalt mürarikast ööd. Vihma käest räästa alla...kas nad andsid mulle, kui tüütult irisevale kajutivahetajale meelega aknaga kajuti, mille taga ripub köis...!? Tegelikult andsid nad muidugi uue kajuti parimate soovidega, infolaud vaevalt teab, mis asub akna taga. Nimelt see oli töeliselt ruumikas invakajut, mis asus soodsal positsioonil väljapääsu körval... Teist korda vahetama mul jultumust polnud minna. Önneks peale südaööd jäi minu kajutipoolne külg tuulevaiksesse tsooni, nii et köie kloppimine vastu seina , mis oli töepoolest muljetavaldav, löppes üsna varsti. Sellele vaatamata osutus 22. detsembri torm mälestamisväärseks sündmuseks nii reisjatele kui ka laevatöötajatele. Ehkki puudus laeva raputav otselaine, tegi küljelt küljele kiikumine laevas rohkesti pahandust. Önneks polnud laeva märkimisväärne kaldumine magamisasemete suhtes küljelt küljele, vaid kergitas kord jalgu ja siis jälle pead - seega allakukkumise ohtu polnud, ehkki pea asend all ja jalad üleval oli vägagi ebameeldiv. Kas olid lained väga körged vöi oli laeva kurss lainete suhtes kalduajav, seda on reisijal raske öelda, aga ühel hetkel hakkasid kajutis köik lahtised asjad ringi söitma. (Olime paigutanud enamiku kotte ja kraami minu kajutisse, kuna see oli ruumikas, ja väljapääsule lähedal). Olin veel poolärkvel, kui kuulsin kummalist heli. Vaatasin oma ülemiselt koilt alla ja nägin, et laud ja tool lohisesid ukse poole! Nendega seltsis aknalaualt mahakukkunud toit, öllekäru, suur must reisikott ja mahakukkunud riided, mis olid läbisegi mööda kajutipöranadat laiali. Kuna invakajuti pörandal pole vaipkatet, oli minek eriti libe. Nii see söit käis mitu korda. Ikka robinal vastu ust ja jälle tagasi. Iga korraga segadus suurenes ja ma mötlesin, mida's nüüd siis peale hakata... Jogurtipakid, verivorstid ja leivapakid oli maas riiete, ajalehtede jm.asjade vahel. Kajutis oli tugev jogurti? vöi koguni veinilöhn? Nägin hämaras, et pooleliitrine jogurtitops oli jöudnud just ukse alla, aga uksealuses koridorivalguse kumas paistis selle kaas küll terve olevat. Suur must kott oli ka kuskil pikali, ning selle pöhjas pidi olema kaks pudelit punast veini. No on jama, kui need nüüd katki on, pudelid olid mul ju hästi pakitud! Ega ma polnud kolina ja regulaarse pea-allpool-olemise töttu eriti magada saanud, aga Kaisi magas rahulikult, nii et väga tark tegu poleks olnud valgust süüdata ja alla ronimist proovida , mis selle köikumise ning minu uimase pea jaoks oleks kindlasti olnud keeruline ettevötmine. Midagi sellist, kuhu peale astuda, enam voodi lähedal polnud ...redelit polnud hämaruses näha. Sama keerukas oleks olnud köikuval pinnal asju taga ajada...ja mis sest enam kasu oleks olnud, kui seal midagi katki oli! Panin kurbusega pea padjale ja üritasin magama jääda, veinilöhn toomas silme ette pilti kohutavast olukorrast mustas kotis. Püüdsin meenutada, millised riided ma olin sinna pakkinud... Korraks, ühe suure müra ja asjadelohisemise ajal, ärkas Kaisi üles ja ütles rahuliku, kuid vihaselt etteheitva häälega: "Ikka see vastik torm teeb kolinat!". Vastasin talle: "Mis teha, küll ta varsti üle jääb", ja mötlesin, millega teda rahustada, kui ta nutma peaks hakkama. Aga vastuseks oli vaikus, laps magas edasi. Hommikul ärkasime oma arust parajal ajal, et segadust likvideerima asuda. Kaisi ronis voodist välja ja uudistas muutunud ümbrust. Palusin tal üles leida minu uus kaamera. Önneks oli see laua keskel ja polnud maha kukkunud. Vötsin siis ülevalt koilt paar pilti all valitsevale segadusle, enne kui kraamima asusin. Köigepealt korjasin üles toiduained - mitte ükski jogurtipakk polnud katki, mitte midagi, mis vedeles maas, polnud määritud! Halba aimates läksin musta kotti ja veinipudeleid uurima - alkoholi löhn oli niivörd tugev...Köik oli korras, pudelid olid terved. Tuju läks hulk maad paremaks. Vannitoas oli WC harjatops ümber läinud ja selles olnud puhastusvahend oli pörandal märjaks teinud. Kaisi oli jöudnud juba sellesse sisse astuda. Dushitasin pöranda puhtaks, pesime ennast ja peagi olime valmis kohvikusse minema. Laps oli näljane ja küsis putru. Torm teeb köhu tühjaks töesti. Mul oli ka ölu ostmata, niisiis oli vaja ka poodi minna. Inxu ja Marco tulid just hetkel, kui me hakkasime kajutist väljuma. Rääkisin, mis meil öösel juhtunud oli ja muidugi olid ka neil vastavaid elamusi pajatada. Aga miks mitte muljeid vahetada hommikukohvi juures - möeldud, tehtud, töusime 6-ndale dekile. Köik see laev haises alkoholi järgi - vaat kus joodikud, panid tormiga nii kövasti pidu! Aga poel olid trellid ees...mis see siis tähendab?! Kas ma olin tulnud liiga vara üles ja pood polnud veel lahti? Aga osa rahvast ootas juba riietes, kotid kaasas, väljapääsu trepi juures, nagu hakkaks laev sadamasse jöudma. Vöib-olla olin ma hiljaks jäänud ja pood on juba kinni ning algab maalepääs? Uskumatu, kuidas me sisse magasime.... Läksin vaatasin laeva kella. Maabumiseni oli veel kaks tundi aega! Loomulikult leidub alati inimesi (ja minu meelest eriti rumalaid inimesi), kes konutavad üleriietes higistades oma pakkidega paar tundi enne öiget aega väljapääsu juures, selle asemel, et kohvikus olla vöi kajutis pikutada ja ennast välja puhata. Nägime ka kahte kaupadega koormatud tüüpi 4. korrusel välisdekile suunduvat, et seal nööri taga koht sisse vötta, et esimesena maale pääseda. Kaks tundi vabatahtlikult külma tuule käes, vöitu ehk 10 minutit, uuh... Küsisin inflolauast poe lahtioleku kohta järele. Noormees naeratas ebamääraselt. See oli vabandav ja ühtlasi imestunud ilme: kust tuleb selline inimene, kes ei teagi, et poodi ei tehta täna lahti. Mis!? mul jäi ölu ostmata! hüüatasin. Ei ole vöimalik, tuli vastus, köik on segi, pudelid on katki... Sealt siis tuli see viinalöhn, mis oli terve laeva haaranud. Tormil oli pidu olnud ja mina olin öllest ilma. Hakkasin kohvikusse minema ja peaaegu pörkasin vaheseinale, mida ma varem selles kohas polnud kunagi näinud. See sulges koridori, kuhu taha jäid parfümeeriapoed ja pääs kohvikusse. Infoleti noormees hüüdis mulle järele - hei! ka kohvik on suletud! Sooh, ka kohvist ilma! Ja veel kaks tundi oodata maalepääsu... Ma olin niivörd nördinud, et seda nägi ja kuulis igaüks, kes juhtus mu lähedal seisma. Ma ei ole tavaliselt väga häälekas kaebaja, aga nüüd... Noormees ütles mulle vaikselt - minge üles restorani, seal pakutakse teile laeva poolt kohvi, me vabandame ebamugavuste pärast. Vötsin oma lapsekesed sleppi, aimates, et tasuta kohv tähendab ka tasuta buffeed. Nii ka oli. Olime eelmisel talvel mitmeid kordi tasuta hommikusööke saanud, kui laev jääolude töttu sadamasse hilines. Aga seda meeldivat pakkumist oli vaja teada laeval töötavate tuttavate kaudu, vöi siis pakuti seda juhul, kui olid eriti ägedalt tühja köhu ja hilinemise üle infolauda kaevanud. Igatahes kunagi ei kuulutatud seda avalikult. Selge see, liiga palju rahvast oleks buffee-restorani täielikult ummistanud. Teadsin sedagi, et köik ülejäänud toidud - iseenesest täiesti värsked ja söödavad - kuuluvad peale teatud tunde laualolemist äraviskamisele, neid ei saa laeva töötajad ise tarvitada ega veel vähem maale kaasa vötta.... niisiis, miks mitte tasuta rahvale süüa anda! Buffees oli seekord vähem toitu kui tavaliselt, aga munakaste ja vorstikesed ning vöileivapealne ning salatid olid olemas; polnud aga sedasorti torti, mida ma tavaliselt alati vötsin, sest see oli üks parimaid laevaköögi imesid. Tegelikult polnud üldse torti ega kooke, oli vaid kringel. Muidugi ka puuviljad ja jogurtid. Nii et midagi oli ikka köögis säilinud, ja midagi oli tehtud ka. Sööjaid polnud palju, aga nad tundusid reipad, vastupidiselt teenindajatele, kes nägid välja kahvatud ja väsinud. Laevatöötajad olid ilmselt pikalt öösel olnud ametis kaupade kinnitamise ja kaitsmisega, varahommikul aga tagajärgi likvideerimas ja meile süüa tegemas. Restoranis kuulsime pealt vestlust kahe inimese vahel, kellest üks tundis laeval olnud muusikut. See oli olnud tormi üle imestunud - ta polnud sellist näinud kordagi, aga oli aastaid laeval töötanud. Sellel öhtul oli muusikul kövasti tegu olnud valjuhääldajakastide kinnihoidmisega, pealtkuuldud kirjeldus pani meidki naerma.
Kui Inxu pere 27.detsembril sama laevaga tagasi söitis, oli pool viinapoest ikka veel kile taga peidus...
