Aastapäevaöhtu mere ääres

 Jöudsin mere äärde oma kehva kaamera jaoks liiga hilja, aga enesetunne oli suurepärane. Puhus erakordselt soe tuul. Jätsin seekord kassi koju ja tegin nii suure ringi, kui julgesin teha, sest ega pimedas (veel läbiuurimata) kandis koju koperdada pole mönus. Ikkagi vedasid mind jalad liiga kaugele mööda mereäärt. Kivid sinetasid kaduva valguse käes, kui viimase pilgu rannale heitsin. Tagasitulles otseteed valides panin öigest kohast mööda, ragistasin vösas ja ronisin mööda tundmatut järsakut hämaras metsas, teadmata täpselt, kuhu ma välja jöuan.
Aga jöudsin ysna vana koolimaja taha, mis uneles hämaras metsa varjus. Siia ja meie majani ei ulatu enam meretuuled, kostab vaid lakkamatut myhinat. Neeme tipu poole edasi minnes on nagu stereokontsert, vöib eraldada kahte hääleallikat: eemalt neeme otsast, kus laine käib vihaselt ja körgelt, kostab ähvardavat myhinat; lähimast lahesopist aga söbralikumat myha ja lainete laksumist.

Vilistasin ja kass jooksis vastu. Läksime tuppa ja kombineerisin eilsest roast tagasihoidliku pidupäevaeine. Presidendi köne oli juba poole peal, aga mis sellest. Öhtune film "Elavad pildid" ytles mulle sama, mida ma juba teadsin: on nagu on.