Keskööpäikest jahtimas

Bø i Vesterålen

Et sydaöösel päikest silmapiiril näha, tuleb söita saare teise otsa, sinna, kus päike merre loojub...vöi ka ei loojugi, nagu polaarööpäeva ajal.

Alustasime peale hilist öhtusööki söitu. Tee ei olnud pikk, kuid need kitsad mereäärsed teed vötsid teadagi rohkem aega, kui tavalised maanteed.

Kell 23.10  jöudsime juba saare sellele kyljele, kus päike neeme nurga tagant näha oli. Söitsime edasi, et vaadata maalilist sadamat. 

Jätsime auto parkimisplatsile ja jalutasime hiigelvarje heites edasi. 

Minu ja K vari on ka siin pildi peal, ei tea, kumb on kumb?

Jipii!, kui ilus...

Kell  23.15

Aga meie polnud veel öiges kohas mäekyljel, kust on avar vaade.

Kell 23.24, mäekyljel on istekohad sisse vöetud

Meil oli kaasas kohv ja kohvikörvaseks midagi ysna magusat. Et aega parajaks teha, hakkas K ennast mööda mäekylge alla rullima. 

Proovisin ka, sammal ja kanarbik(?) löhnasid hästi ja olid nii pehmed, nagu köige pehmem madrats.

Nyyd oli kell juba kolmveerand kaksteist!

Ja nyyd...veel 7 minuti oodata...

Ootasime ja ootasime, aga päike seisis yhe koha peal. Mul on palju sarnaseid pilte, möned minutid siia- vöi sinnapoole sydaööst. Proovisin erinevaid kaameraprogramme, istusime ja vaatasime niisama. 

Oli selge, et päike ei loojugi, ei vajugi sinna silmapiiril olevasse tumeda pilvetriibu taha..

Hakkasime tagasi söitma.

Kell 00.15

K tahtis sellele mäele oma kirja jätta. Seal oli juba palju teisi kivikuhjakesi ees. Leidsime autost paberi ja pastaka ning töö vöis alata. Seni, kuni laps kive tassis ja teised autos juttu ajasid, käisin mina ringi ja tegin veel kymmekond pilti. Dagny leidis tee äärest haruldase lille, edelweissi, pani selle autosse ja unustas. (Mina korjasin järgmisel päeval yles, panin raamatu vahele...ja unustasin. Ju ta pidi Vesterålenisse jääma).
Pildid jäid vastu päikest kontrastsed, alla päikest kaunis heledad. Olenes ka, kas piirkond oli varjus, nagu see lahepilt, vöi oli möni koht ka allapäikest - seal oli päris valge.

Vastu päikest, kell on 00.20

Veel möned minutid... ja valmis! 

Kiri kivide alla peidetud ja piltki tehtud, et teaks ära tunda, kui aastad mööda lähevad. 

Olgu öeldud, et päev hiljem oli jälle sinnakanti asja, siis sai kiri uuesti välja vöetud ja kilekotti pandud. Nyyd jäi tydruku syda rahule - see seisab kindlasti järgmise aastani, kui ta uuesti tuleb...

Kui sa teaksid, mötlesin ma omasoodu, kui haruldane see suvi on. Ma olen siin olnud mitmeid suvesid

ja vahel pole terves kuus sellist soojaperioodi, kui nyyd terve see nädal. Vöib 7 päeva 24 tundi järjest olla tormine ja sajune ning midagi pole teha. 

Ja ma polnud kindel järgmise suve söitudes. Liiga kaugel, et igal aastal söita.

Kell 00.38, teel koju

Kell 01.06 oleme väravas. 

Oli nii valge, et lupiinide värv oli näha, meri helendas maja taga ja taevas roosatas. Kusagil seal idas me just olime, seal seisab päike ikka veel mere kohal ja hakkab tasapisi körgemale töusma.

Vinje i Vesterålen, 12.-13. juuli 2009