Kohtumine Ôpetajaga

Kui Ôpetaja tuleb kaugelt Eestisse, pole see igapäevane syndmus. 20.novembril see juhtus.

Igasugust rahvast kogunes von Krahli ja kindlasti polnud see tavapärane kontserdipublik, ehkki seekord väljendas Ôpetaja oma mötteid muusikalisel kujul.

Muusikal, yldse helidel on hiina meditsiinis kindel tähendus. Pole saladus, et helidega/muusikaga saab ravida. Tagasihoidlik kuulutus ukse körval valgel A4 formaadis paberilehel ytleski: Tervendav muusika.

Pärast kontserti vöttis mind vaikselt irvitama, see oli köige pesuehtsam jazz ja jammimine. Ma kujutan ette, et mönedele vanematele prouadele, kes seda tyypi muusikat yldse ei kuula, vöis olla see paras katsumus. Kaks naist minu körval, ärinaise välimusega, soliidsetes kostyymides, olid silmnähtavalt rahulolematud ja lahkusid enne löppu. Aga mina lustisin koos enamiku kuulajatega.

Algus veidi venis, kuid rahvast kogunes kogu aeg juurde, peagi polnud enam yhtki istekohta.

"Kas ta töesti tuleb siia kylma ja röskesse novembrikuisesse Eestisse", mötlesin, see tundus nii uskumatuna.

Olin ise Rootsist kohale tulnud ja köik oma muud käigud selle yrituse järgi rihtinud. Millal ma siis viimati Padilla't nägin? Olin kuulnud, et ta vahel Eestis käib, aga ka see oli minu jaoks ammu. Mina nägin teda ilmselt viimati...Hispaanias, Tien'is, vöi oli see hiljem ka korra Tallinnas, kui me koos väikese seltskonnaga Pirital söömas käisime? Kumb kord oli enne? Köva kymme aastat on möödunud, kui mitte rohkem.

Minu tee oli mind köigest sellest eemale viinud, aga Tien on kogu aeg mu mötetes olnud...nagu viimane varjupaik. Kus köike tehakse öigesti ja loodusega kooskölas. See ei ole klooster, aga sinna saab minusugune alles siis minna, kui köik muud sidemed on kadunud.

Aga ma olin elu pöördepunktis talitanud täpselt Ôpetaja soovituse vastaselt.

"Ärge vötke selles eas uusi koormaid, uusi suhteid, ärge looge uut pereelu, sellega te lähete tagasi 20-aastase naise programmile. Lastelaste eest hoolitsemine on samuti arengu seisukohalt tagasiminek, mis ei anna aega pyhendunud edasiarenemiseks.

Eriti sobiv aeg uueks arenguks on just siis, kui lapsed on suureks kasvanud, elukogemus omandatud ja vanus lubab veel öppida ja syveneda, kogemust öpituga täiendada".

Kas just söna sönalt, aga sellisne möte oli tema jutul, mida ma Hispaanias loengul kuulsin.

Sisimas ma teadsin, et tal on öigus. Kuid karikas polnud löpuni joodud, olen lihtsalt yks tavaline inimene ja mitte pyhendunud öpetuse järgija. Ammugi mitte ravija.

Kuid mingi side oli jäänud ja seal ma siis olin.

Ma ei oodanud muusikalt midagi erilist - see vöis olla shamaanlik ymin, lokulaua kolksumine, aga öhtu edenedes selgus, et see oli töesti selline jazz, mis mulle istus. Ôpetaja vöttis läbi lugude meile jutustada köike seda, mida ta tavaliselt räägib ka loengutes.

Teda toetasid kolm muusikut, kaks noort meest ja fantastiliselt hea naine, kes mängis, nagu köik teisedki muusikud, mitmeid pille - suupilli, flööti jne. Ta oli töeline proff. Kahjuks pole mul temast pilti.

Köigepealt oli esimene lugu vägivallast.

"Meie planeet on täis vägivalda. Vägivalla vastu aitab jöud, aga mitte väline, vaid sisemine jöud", ytles Ôpetaja.

Oli juttu armastusest.

Oli lugu haigusest ja sellega leppimisest, sellest kogemusest öppimine.

Oli lugu elust - synnist surmani.

Viimane lugu oli ekstaasist. See on see, mis viib edasi, annab informatsiooni körgemalt, lohutab ja ravib.

Niimoodi selgitas Ôpetaja iga loo juurde pisut tagamaid Nej-Jing filosoofia valguses. Tölgiti nii Eesti kui ka Soome keelde.

Targad sönad ja hea muusika, mida vöib veel rohkem tahta! Sellest jätkub järgmiseks kymneks aastaks...

PS. Kuna minu pieteeditunne ei lubanud Ôpetajat välguga sihtida, on pildid nagu nad on...

Viimane pilt on yllatustantsijatest.

Teadsin kindlatest allikatest, et see pidi olema Ôpetajale yllatus. Vaheajale minnes panid pillimehed pille ära, kui äkki makimuusika mängima pandi ja mustlastantsijad ruumi tormasid. Ja hämming oli ilmselge, seda oli meeste nägudeltki näha. Noored pillimehed hakkasid rytmi kaasa plaksutama ja nende jalad tegid tantsusamme. "Mustlannad" olid väga efektsed ja esinesid hästi. (Kahjuks etteteatamata esinemise töttu polnud aega enam prozhektoreid ymber sättida, need olid suunatud lavale ja tantsijad olid valgusvihust väljas).
Mulle meenus vana hea film "Julm romanss", mille möningaid stseene olin YouTube'st just hiljuti vaadanud.
See öhtu andis rohkem, kui ma iganes loota oskasin...

Shoe story part 2 - 2. Kingalugu

The place: the old powerplant in Larvik, Norway.
Here are working two painters - Linda and Nadir.
Here's no shoes any more (of course, everybody has smth on :)); here is lot of paintings.
Paar pilti ka lubatud kunstnikepaarist, kel ateljee Larvik'i vana elektrijaama yhes tornehitises. Kingi siin enam pole (loomulikult on köigil midagi jalas:)); aga siin on palju maale...



They have renovated the old tower (I can imagine what a crazy work that was) to get an exhibition place and they are giving some art lessons here too.
Linda ja Nadir said tuttvaks oma töö kaudu, elasid Pariisis ja mujal Euroopas, nagu ikka kunstnikel kombeks.
Möned aastat tagasi avastasid nad Larvik'i vana elektrijaama vöimalused. Kunstnikepaar renoveeris tornehituse (ma kujutan ette milline hull töö see oli!) ja nad annavad seal ka kunsti- ja maalitunde. Viimane teema, kui plakatit uurida, oli ajalooline itaalia portreemaal. Linda on norralanna ja Nadir pärslane, ilus multi-kulti näide, kas pole? (Kahjuks on just Norras ja eriti Oslos see multi-kulti värk vötnud kyllaltki inetu grimassi...samas yksikuid inimesi eraldi vöttes ju keegi ei vihka. Taunimist väärib valitsuse immigratsioonipoliitika, millel pole kyll käesoleva juhtumiga mingit pistmist).
Veel aprilli alguses oli tornis täitsa kylm, kysisin, kuidas nad siin tööd teha saavad.
Siis panevad nad suure ukse kinni ja kytavad nii kuis jaksavad, selgitasid nad.
Talvel on ikkagi kylmem, kui maalimiseks mugav oleks, aga entusiasm on see, mis ei luba neil unistust nurka visata. On ju nad sellest koli täis ja räämas olnud tornist kena näituseruumi teinud.
Osa seadmeid jätsid nad siiski körvalruumi sisse, need sobivad toredasti nende abstraktse maalimis-stiiliga.

Kahtlemata oleks Larvik vaesem ilma selle värvika paari entusiasmi ja töödeta.

Kingalugu - The Shoe Story

Time: the 1. of April, last year
Aeg: 1.aprill möödunud aastal


The place: Old Powerplant in Larvik, Norway
Koht: Vana elektrijaama territoorium, Larvik, Norra

We were visiting John's old friends Berit and Per and they wanted to show us the old powerplant territory which was located quite near to their house.
Already the gate was decorated with shoes, and there were shoes everywhere...
Meie vöörustajad tahtsid meile tutvustada nende kodu lähedal asuvat huvitavat piirkonda - vana elektrijaama territooriumit.
Berit teadis ka kunstnikke, kes maalivad elektrijaama tornis (sellest ehk edaspidi), aga köigepealt sattusime me köik ysna ootamatult happeningile. Juba värav oli sissejuhatava kujundusega:
Ja kingi leidus köikjal...tuli ainult silmad lahti hoida.


Punased kingad muidugi paistsid kaugele ja pyydsid pilku ja siis jäid ka tumedad kingad silma. Köik nad olid tugevalt sisse kantud ja yksikud. Vöimalik, et kogu territooriumi läbivaatamine oleks ka paarid kokku andnud...

Me ei saanud alguses arugi, mis nali see on, kas esimese aprilli puhul(?), mingit kirja vöi plakatit polnud. Kuid eks pikapeale hakkasime aru saama, et see yks omapärane näitus on. Ja löpuks leidsime ka happeningi autori istumas:

Here is sitting the author of the Shoe Story...
Beriti rääkis temaga, loomulikult ta teadis, mis kunstnikuga tegu - Larvik on väike linnake ja nemad pöliselanikud; minul ei jätkunud silmi ainult sellele häppeningile, vaid ikka rohkem elektrijaama vöimsale tammile, vanadele punastest tellistest hoonetele ja seadmetele...

Jaapanipärane söögietendus

1.jaanuar 2008

oli nii paljude-kirjude muljetega päev ja löppes nii vägevalt, et kui ma praegu sellele mötlema hakkan, siis pole mul elus taolist uueaasta esimest päeva kunagi olnud.
Niisiis, 2008.a. esimese päeva hommikul olime veel Portlandis (Oregon), pealelöunal Los Angeleses ja öhtul enne pimeduse saabumist juba Santa Barbaras. Igast kohast oleks yht-teist pajatada, aga selles loos ma keskendun ainult ebatavalisele öhtusöögile.
Nimelt oma kaasaga ei önnestu mul maailma rahvaste kööke eriti kylastada, terve elu yle-ilma reisinuna väldib ta igaks juhuks "kahtlasi" kohti ja ka kehva lennukitoitu. (Pole kuigi meeldiv peale suvalise hiina restorani kylastamist järgmisel päeval ärikohtumisel toaleti vahet joosta). See esialgne hoiak on saanud kaljukindlaks harjumuseks, seda enam, et temaga koos olevad komandeeringukaaslased ikka ja jälle aeg-ajalt ämbrisse astuvad.
Niisiis on mu kogemused eksootiliste roogade ja erinevate rahvaste toitude kohalt ysna kesised, sest omaette söömaminekut ma eriti ei tähtsusta, toit pole yldse minu jaoks nii oluline asi.
Vöimalik ka, et minu kirjeldus, kuidas Santa Barbara yhes keskmisest kallimas Jaapani söögikohas syya tehakse, on paljudele täiesti tavaline asi. Aga mulle see meeldis ja toit oli äärmiselt maitsev!
Heietan yldse sellest öhtust pikemalt, kuna see oli ikkagi ju Santa Barbara, mitte mingi suvaline koht.

Kui me olime kohvrid State street'i (peatänava) lähedal asuvas hotellis lahti pakkinud, läksime välja, et kuskil öhtust syya.
Vana-aasta öhtu oli teatvasti möödunud ilma igasuguse öhtusöögita, pidulikust rääkimata; samuti ka päev enne, kui keskpäeval brunchilauas nii palju söime, et öhtusöögile köhus enam ruumi jäänud; lennukitoidust ei räägi yldse...niisiis oli vaja leida söömiskoht, kus sooja toitu saada.
John oli varemgi peatunud samas kvartalis, nii et ta teadis köiki söögikohti poole miili raadiuses. Kuid oh häda, enamus tema teadaolnud lähedastest lemmik-kohtadest (mis olid steak-house'd) olid 1.jaanuari öhtul suletud! Olime liiga näljased, et kaugemalt otsima minna. Töötasid pubid, baarid ja yks kohvik, mille menyys oli miski, mis koostise järgi tundus club-sandwitch'i moodi.
Club-sandwitch on teine kindel asi, mis alati välja aitab ja seda tehakse eri maailmajagudes ysna yhtemoodi, eriti suurtes hotellides, kus seda saab ka alati tuppa tellida. Mönikord teeme seda koduski, eriti järve äärde kaasavötmiseks.
Nyyd aga istusime lauda, sest tahtsime ka veini juua. Köik tundus korras olevat, tellimus oli vöetud...no ainult minul oli selline vastik valu köhus, mis mönikord tekib, kui liiga kaua söömata oldud ja esimene suutäis siis asja hullemaks teeb (kypsis hotellis?). Igatahes nyyd ma siis vaevlesin.
Teadsin täpselt, mis aitab.
Ytlesin: "Oota, ma teen öhtusest tänavast möned pildid" ja lippasin saalist tänavale.
Piltide tegemise juures nägingi yht avatud baari ja ruttasin sinna. Kysisin administraatorilt, et kas ma vöin kiirelt baarist yhe dringi vötta (näis, et isegi baaris on administraatorid, kes kylastajad lauda juhatavad, omapead laudaistumist ma ei näinud kusagil, sama täheldasin muide ka Prantsusmaal).

Nyyd oli mul järgmine lootus, et neil on Jägermeistrit.
Rahvas oli kaunis väsinud ja uduse moega, osa istus, kolm meest tellisid minu ees ja ei tahtnud kuidagi oma juttu baarmaniga löpetada, eks vana-aastaöhtu muljeid seal räägiti. Need olid suured mehed ja lett körge, yritasin oma peanuppu nende vahelt nähtavaks teha. Löpuks baarman märkas mind ja ma sain oma shot'i kätte. $7.50 oli hind, kyllalt soolane. Kummutasin pitsikese yhe hooga ja ulatasin ka kohe raha - kiire ju - mul oli önneks peaaegu paras $8.00 taskus olemas. Jäin ebalevalt ootama, sest seni oli igal pool poodides sendi pealt tagasi loetud. Baarman kuivatas klaase, seljaga minu poole. Ilmselt ei oodanud ta, et ma jooksujalu klaasile pöhja peale teen, vöib olla on ka kombeks baaris sente tagasi mitte anda. Tyhja kah, soe juga valgus köhtu ja ma tundsin, kuidas valu oli taganemas. Jooksin kohvikusse tagasi. John tuli uksel vastu - ei saa me oma vöileivakesi, komponendid on otsa saanud!

Rääkisin, et saingi baarist köhuvalurohtu ja marssisime tuldud teed tagasi, nyyd olime juba hotellile ysna lähedal...kas minna söömata tuppa... vöi proovida edasi? Peatusime yhe tänaval seisva menyy ees. Lihasööjat oli köitnud söna "steak" - ta on täpselt nagu lövi Madagaskari filmist!
Kuid see oli tema jaoks "fishy place", nimigi oli "Something's Fishy", Japanese Steak house & Sushi Bar...
Siiski-siiski, menyys kaks viimast rida oli ju NY steak, yee, see on kindel roog lihast.
Sisenesime, meid juhatati kohe lauda, pikem baaritoolile. Baarilett ymbritses kolmest kyljest suurt metallplaati, mis oli körgem ja laiem kui tavaline maapliit, ja mille vabal kyljel olid plaadi all sahtlid ja riiulid.
Vastupidiselt eelmisele kohvikule, kus köik käis kui aegluubis, tuldi siin liigagi kiiresti tellimust vötma. Aga mulle poleks ka tunnist ajast piisanud, et otsustada kolme lehekylje Jaapani toitude vahel, millest palju sönu olid mulle tundmatud jaapani nimed. Niisiis tuli vötta kiiresti...midagi.
John'il oli lihtne, steak, well-done...aga mida töepoolest tellida? Ahaa, krevetid, aga need olid igal pool seotud mingi tundmatu teise asjaga. Löpuks vötsin midagi, mis öeldi olevat ... kala ja krevetid, viimased on muidu mu lemmiktoit. Riis - jah! Praetud? Mnjaa...jah! Jook? Siin on mu mälus auk. Jaapani ölu? Vöi lihtsalt mingi vein, kes seda enam mäletab, sest edasine läks päris pönevaks.
Toodi pulgad, suured taldrikud, kausike jääsalatit tomatilöikudega. Soovite nuga - kahvlit? Noogutasin igaks juhuks, vaadates salatikausile.
Salatikaste oli sedavörd maitsev, et ma pidasin möttes plaani, kuidas seda teada saada, mis see on. Pisut sojat, pisut äädikat (ehk balsamicot?) pisut...? Mille kuradi pärast ma söön kodus salati juurde hapukoort vöi pigistan sidrunimahla, rääkimata ilgetest valmiskastmetest - kui on olemas niivörd hea asi?! Ma ei jätnud muidugi seda enda teada - eks enne baarist saadud naps oli teinud mind häälekamaks. John tegi hush-hush. Salat söödud, vaatasin ringi. Valges ylikonnas ja pöllega noor tömmu jaapani (?)mees, noad vööl kölkumas, veeretas ilmatusuurt ja körget serveerimiskäru meie poole.
Ja siis läks see lahti! Meister vöttis vöölt nuge ja muid metallriistu ja hakkas neid energiliselt vastu metallplaati täristama, jagades hoope ka kärule - puu kölas vastu, nagu ma olin kuulnud Jaapani aias Portlandis, kus pikk-hoonest kostsid sarnased meloodilised harvad kölksatused.
Vahepeal asetati pliidiplaadi äärtele ettevalmistatud toiduained eraldi hunnikutesse, seal oli peale tellitud komponentide ka suvekörvitsa-, porgandi- ja mingite muude aedviljade tykikesed, suured idud ning shampinjonid. Yhes kausis olid munad, yhes riis. Meister vöttis yhe muna ja pani selle kiiresti plaadil keerlema, siis hypitas keerleva muna pannilabidale ja hakkas seda öhku loopima ja pannilabidale pyydma, nii mitu korda, kuni toores muna löpuks pragunema hakkas...jälle hoobid puule, metallile, kindlad liigutused ja rituaalid käisid ilmselt asja juurde. Munakoor sai pannilabida servaga täpse hoobi; juba oli muna plaadil kypsemas, peagi oli ka munapuder ja körval valminud riis kokku segatud, sinna juurde möned aedviljatykikesed. Meister täristas plaadil ja maitseainepurkide kaantel oma söögiviit, teisega käega segades vöi lyyes aeg-ajalt vastu puitosi...ja kui riisisegu oli valmis, täitis ta täpse liigutusega yhe kausi, vajutas labidaga selle pealt tasaseks ja viskas öhku!
Riisikauss keerles öhus, maandus pannilabidale, hypitati jälle öhku ja nii mitu korda. Järgnesid tärinad ja kolksud ja siis oligi riisikauss äkki minu taldrikul! Kauss oli tavalisest portselanist, mitte puust, nagu olin arvanud. Isegi terakest riisi polnud maha kukkunud.
Teine kauss läks teisele poole lauda (olime kokku neljakesi); John sai oma keedetud riisi, nii nagu ta oli tellinud, aga rohkem zhonglöörimist ei tehtud.
Kuid siis lahvatasid pliidil leegid!

Nägin kyll, kuidas kokk kiirete liigutustega sinna midagi valas, aga ta liikumine oli nii teatraalne ja tavatust erinev, et ma ei saanud arugi, millal ta syytas ja mille (öli?). Mingit pölemise löhna polnud, oli ju iga plaadi kohal hea tömbega kubu. Saal oli selliseid minikööke täis. Noad tärisesid kiires tempos, leegid loitsid..uuhh, milline etendus. Riisikauss oli mu ees, aga mul polnud silmi toidu jaoks.

Äkki olid leegid kustunud, pliit puhastatud/puhtaks pölenud; juba praadisid plaadil seened, suvekörvits ja muud komponendid, millest iga ringiga sain yhe osa oma taldrikule. Vähe sellest, iga kord, kui John eitavalt peaga raputas, lisandus mulle topelt ports. OMG, kas ma pean selle köik yksi ära sööma!?
Nägin, et nyyd läks krevettide ja kala praadimiseks, ikka rituaalide saatel. Hakkasin tasapisi lisandeid sööma, sest köht oli väga tyhi. Kohe saingi praetud kalafilee, mis oli maitsvaim valge kala, mis ma eales olen söönud. Suured, hallid-värsked krevetid ootasid järge. Juba olid needki valmis - muundunud roosadeks mahlasteks suupisteteks.
Köik me söime ja jöime head ja paremat, ainult John libistas ikka veel oma ölut ja ootas liha. Vaene mees (aga ise ta keeldus lisanditest), tal oli meie kylluse körval täielik tyhjus. Kauss keedetud valget riisi ja tyhi taldrik.
Viimasena - nagu oli menyyski - tuli tema steak, see oli ylikorralikult löigatud suur tykk puhast liha, nagu ka köik meie muud toidu komponendid olid nagu millimeetripealt välja möödetud ja tykeldatud...
Uhked tärinad, liigutused, hoobid puule ja...äkki välkus suur nuga ja John'i juba yhest kyljest kypsenud steak'ist said armetud ribad!
No muidugi, see oli pöhimötteliselt ju pulkadega söömise koht. Aga liha saagimine on mehele ju yks prae söömise mönusid...

Kokkuvöttes ei saanud minu head tuju miski rikkuda, ka mitte kaasa väike virin 'rikutud' liha pärast. Kahjutundega pean tödema, et kuna mul olid kahe-mehe lisandid syya, siis umbes pool jäigi nendest taldrikule. Kuid köik krevetid ja kala söin ma muidugi ära.
Mu hapras seisus köht ei öelnud yhtegi paha söna nii ylirikkaliku söömaaja peale ja mind ei ajanud ka jooma, nagu tavaliselt, kui ma mönes kehvas kohas olen söömas käinud. Minu jaoks on see kindel kvaliteedinäitaja, sest selline söök ei ole ylemaitsestatud-soolatud (mida sageli tehakse mingi halva körvalmaitse varjamiseks).
Olen harjunud ise ysna tervislikku ja vähesoolast toitu tarbima.
Mis mulle veel väga meeldis, et köik see värk valmis silma all, köik komponendid omasid oma kindlat maitset, midagi polnud kokku segatud ega töödeldud rohkem, kui minimaalselt vaja.
Lisaks säärane etendus, mida ei näe iga päev.
Jah, mönda heasse Jaapani söögikohta ma julgen/tahan edaspidigi sööma minna.

...ja viimaseks pilt puhkust pidavast baarist (kust ma öhtul jooksujalu käisin köhurohtu ostmas) - järgmise päeva ennelöunal.

Kolm aastavahetust...üheks-samaks 2008-ndaks

Esimene,

Eesti ajas, möödus meil Ameerikas hoopis autos, teel Oswego Lake'st Bridgeport Village'sse, nii et me seda tähelegi ei pannud. Mul polnud "Eesti käekella" käe peal (ega yldse kaasas).

"Estonian watch"-iks kutsun ma tegelikult paar aastat tagasi John'i poolt mulle Dubaist toodud vigurliku kujuga ilusat kella, mille John kinkis mulle vist lohutuseks (ehkki ma kella yldse ei vajanud), kuna ta esimese, samasuguse kella ostis Inxule synnipäevaks.

Inxu kell on sinise sihverplaadiga, minu oma pärlmutrine. Ja kuna ma seda kella just Eestis käies käe peale panen, siis käib ta omasoodu ka kodus Eesti aega. Muidu ma teda eriti ei kasuta, sest numbrid pole selgelt loetavad, on rohkem iluasi.

Niisiis Eesti aastavahetus läks täiesti tähistamata mööda, kas siis eesti kella-aja puudumisest vöi hajameelsusest.

Pealegi olime niikuinii Jöulud juba kodus ära pidanud, isegi shampuse olime ära joonud juba 23.detsembri öhtul - yhe palju tähtsama syndmuse puhul - seega meie jaoks olid need perekesksed pyhad niiehknii möödas ja vana-aasta öhtu möll pole meile kunagi eriti oluline olnud. Mitmed viimased aastad on noored selleks ajaks lahkunud ja jätnud meid lapsehoidjateks - siis ju hilist möllu enam ei harrasta...veel varasemad Norra aastavahetused on ammu seljataga, viimane kord sealolles toimus Thais katastroof ja see vanaaastaöhtu oli pigem matusemeeleolus syndmus, kui löbus pidu...
Millegipärast on mul yldse elus mitmed aastavahetused kuidagi lörri läinud, eriti nooruses, kui leidsin ennast uusaasta hommikul haige peaga ei-tea-mis-seltskonnast ja kindlasti polnud ka taksot saada, nii et tuli kylmetada ja mönikord tikk-kontsadel läbi hangede kuidagi koju saada.

Teine, Rootsi aja järgi peetud:

Tund aega hiljem olime me juba Bridgeport Villages (seesama ilus koht, kuhu olime esimesel väljasöidul sattunud vihmase ilmaga).

Oli päikseline päev ja köik oli veelgi ilusam, kui esimene kord. Panime auto parkimismajja, John tormas Borders'isse raamatuid ostma, mina tegin pilte.

Siis läksime sööma. Ja nii kui me restoranis möned sammud teha saime - ees administraator meid lauda juhatamas, tema järel John ja nende järel mina - libisesin ja kukkusin pörandale! Mul olid kontsaga saapad jalas ja ilmselt oli parketil veidi niiskust, ehkki ruum oli väga kena ja puhas... Murdosal sekundist, kui nägin et maailm keerab pildi lakke, suutsin möelda - kaamera on taskus, appi, kui see nyyd katki läheb!
Ja siis ma olingi seal selili maas. Käis vist myrts ja John vaatas tagasi. Inimesed ahhetasid ja yks mees minu lähedal hyppas mulle appi. Ka John tuli kohe mind pysti aitama. Admin ehmatas kohutavalt ja saatis meid lauda, lubades tuua mulle kylma vett.
Kysiti, kuidas ma ennast tunnen. Ma olin pigem ehmatanud sellest tähelepanust kui kukkumise shokist. Pea oli veidi uimane, aga mitte väga; parem käelaba veidi valus, aga ainult veidi.
Kobasin kaamera järele. Olin selle enne sisseastumist kiiruga sulejope taskusse pistnud. Kaamera oli terve. John kontrollis selle funktsioone - köik töötas.
Istusin kaunis jahmunud näoga ja siis saabus kylm vesi ja yks restorani töötaja, pea-manager, kes istus minu vastu ja vaatas mulle sygavalt silma.
"Kas teil on pretensioone? Kuidas te ennast tunnete? Kas te ei tahaks midagi öelda, vöi kaevata, vöi paluda vöi arsti...vöi juua midagi?"

Kui sulle ikka noore Freddie Mercury teisik sygavalt oma pruunide silmadega otsa vaatab, siis mida sa hing oskad öelda? Kus ma olen? Mis ajastus? Ja miks ta arstiks hakkas?

Hakkasin millegipärast rootsi keeles rääkima, et mul on ainult kukkumisest shokk ja ma ei soovi midagi. Parandasin ennast, tölkides oma jutu inglise keelde, ise(endast) ja juhtunust veel rohkem hämmingusse sattudes.
Manageri ilme oli pysivalt murelik. Löpuks libistas ta oma visiitkaardi mu ette lauale ja kordas veelkord, et kui mul ainult on soove, kysimusi vöi etteheiteid (ka hiljem) ärgu ma köhelgu talle helistamast. Ka hiljem...!

Aga visiitkaardi järgi tuli helistada mitte Freddie'le, vaid Zack'ile.
John teadis märkida, et nad restoranis kardavad, kuna ma vöin nad kohtusse kaevata ja valuraha nöuda. Eht ameerikalik lähenemine, kuid paistis, et manageril oli tösi taga.

Löpuks toodi meile söök-jook. Jöime vist veini, huvitav kombel on osa asju peast täiesti pyhitud; aga mäletan, et toit polnud suurem asi - mulle ei maitse hiina toit, millest mitte kunagi aru ei saa, mis see on ja millest tehtud.
Körval-laua rahvaga tekkis peale minu kukkumist väike kontakt ja kui kell Rootsi ajas sydaööd löi (Ameerikas oli veel ju alles löunaaeg), töstsime klaasi ja soovisime Rootsi-head-uut-aastat. Soovisime seda ka naljaviluks körvallaua rahvale, sest kohe, kui nad olid kuulnud, et oleme Skandinaaviast, oli mönel käepärast vötta sealtkandist esivanemaid. Tekkis löbus vestlus ja ma peaaegu unustasin kukkumise.

Siis leidsime, et ega see pole möni uue-aasta pidu ja sättisime ennast lahkuma. Öhtu oli veel ees. Magustoidu isu mul polnud, pea oli veinist vöi kukkumisest natuke uimane. Arve toodi sönadega "our manager is taking care..." ja lisaks arvele kaks hiina "soovikypsist". John vöttis arve, et maksta,kuid seal seisis $ 00,00 .

Esimese kypsise söin ära Santa Barbaras (juba uuel aastal), seal oli umbes selline tarkuselause:

Sinu soovid täituvad, kui sa vötad vaevaks neid soovida.

Aga niisugusesse kohta kui Santa Barbara ma ei olekski osanud ennast ka unes soovida...too good to be true . Järelikult on veel suuremad vöimalused ees - tuleb nad ainult välja möelda!

Kolmas
aastavahetus, siis päris Ameerika oma on veel kirjutamata.

Aga ega sellest palju polegi rääkida, vöiks öelda, et magasime sellegi peaaegu maha.
Sel juhul vöiks aastavahetuse söömapeo symboolselt asendada hoopis päev enne hotellis pyhapäevasel brunch'il käimisega.
Sattusime sinnagi juhuslikult, kuna olime hommikusöögi erakorraliselt sisse maganud. Hotellikylastajatele maksis brunch pool täishinnast, seega ca $10 inimese kohta. Peaaegu 3x vähem kui Victoria buffee, isegi täishinnaga oleks odavam tulnud. Söök ei olnud mujalgi Ameerikas kallis.
Brunchilauad kaeti suures keskses buffee-osas, mitte hommikusöögikohvikus ja sinna tuli ka ymbrusest inimesi einestama. Menyy oli täiesti ameerikalik - lahutamatud egg&bacon, vorstikesed, siirupis ligunevad ylimagusad saiakesed, koogid, jäätis jms; kuid tänu Oregoni omapärale vöi siis hotellikoka eelistusele oli ka palju värsket kraami ja minu suureks meeleheaks - ylirikkalik ja maitsev kalavalik! Käisin visalt kalalaua vahet - nagu ma seda alati buffee'des teen - ja jätsin isegi suure rostbiifi proovimata. See oli tohutu lihakäntsakas, mida hoiti soojas ja kust körge valge mytsiga kokapoiss löikas soovijaile viile. Teine kokopoiss tegi soovijaile pannitoite. Ehk siis wok'i. Olid ka pannkoogid, vahvlid ja pannkoogitaignasse keeratud soolased ja magusad suupisted.

Ei mina jöudnudki peale kalade palju muud maitsta. Proovisin yhte magustoitu (mis polnud eriti hea), yhte pöldmarjakooki, mis oli ylimagus ja millest söin ainult marjad pealt. Aga maasikaid vahukoorega - jaa ja veelkord jaa!

"To the bitter end", nagu John ytleb - siiski ka möned read reaalsest, Ameerika-ajalisest vana-aastaöhtust endast.

Tagasipöigates vana aasta viimase päeva hommikusse: oli veel lootust, et ehk me saame hotellist öigel ajal minema ja lennukipiletid varasemaks vahetud ja juba vana-aastaöhtuks Santa Barbarasse.

Aga töö venis pikemaks ja see plaan ei läinud täide. Kahtlesin ise ka, kas meil önnestub öigeks ajaks kohale jöuda - Portlandis oli öösel olnud väga halb ilm ja tihe udu (kahtlustasin kui graafikus lennukid lendavad, tyhistamisi oli igal pool palju, TV-uudised näitasid kogu aeg olukorda yle riigi). Istuda vana-aastaööl kuskil lennujaamas? Kus? (Portlandis? Los Angeleses?) Ja siis veel söita pimedas ca 150 km Santa Barbarasse? Ning väsinult kukkuda hotellis magama?

Polnud just meelitav perspektiiv.

Olin seega päris rahul, et vana-aasta viimase päeva hommikul tuli päike välja ja me ei pidanud ka paaniliselt pakkima ja kohe ära söitma. Just sellel päeval sain ma tegelikult parimad pildid nii Bridgeport Villagest (see kukkumine oli tegelikult väike episood) kui ka hiljem hotelli lähedalt pargist, kus nägin väga lähedalt oravaid koos mängimas ja sain häid pilte sealgi.

Niisiis, B.V.-.s restoranis kukutud, söödud ja jälle tagasi Oswego Lake's hotellis, tegin ymbruskonnas esimese väiksese jalutuskäigu. Eelmised päevad oli ju laussadu olnud. Mu esialgne eesmärk oli öhtuks kusagil lähedalolevas söömakohas laud kinni panna. Käisin lähimas, Stanfords'is kysimas (kuna seal mulle meeldis ka) - no problems, tulge aga, kohti on. Selge pilt, enamik inimesi istuvad ikkagi sel ajal kodus ja ei läbusta ringi, nagu Eestis alati oli.

Edasi jalutasin ringi, tegin reipalt pilte ja siis kui päike loojus, läksin tuppa. Tegime veinikuubikust kaks pakki lahti (neli 250grammist pakikest veini kokkupakitult liitriseks kuubikujuliseks pakendiks, hästi hea lahendus transpordi möttes); söime ja jöime kylmkapist ylejääke, mis me WholeFoods'ist olime kokku ahnitsenud. Ikka möttega, et järgmisel päeval jooke lennukisse kaasa vötta ei saa, samuti lahtist toitu, ja et pärast läheme sellegipoolest korralikule vana-aasta öhtu dinner'ile.

Kuid nagu alati Ameerikas, tuli meile kella kuue paiku kallale tappev, ajavahest tingitud väsimus. John heitis magama. Ma ei osanud arvata, kuidas ma suudan silmi sydaööni lahti hoida. Proovisin samuti tukkuda, aga ei önnestunud. Jorutasin internetis, sest see on teatvasti parim ajaviitja.

Siis oli kell yheksa. Oli selge, et me välja sööma ei lähe - köht oli veel liiga täis ja ma ei uskunud, et restoran yle yheteistkymne töötabki, kuna olin vahepeal kuulnud, et ka hotelli fuajees olev baar paneb kell 23.00 uksed kinni. Rahvas läheb ju siin koju...meile soovitati söita Portlandi downtowni, seal pidi alles see öige öö-elu käima. Aga seda me ju ka ei tahtnud! Pealegi, siis ei saa ju John kui autojuht toostigi vötta.
Ajasin John'i kella yheteisku paiku yles. Tegin viimased väiksed juustuleivakesed ja avasin heleda kadakaölle. John pani ennast vastumeelselt riidesse. Kui ta kuulis, et fuajee baar oli juba suletud, läks tal tuju ära.
Öhtu löppes sellega, et jöin yksi ölut, söin vöileivad ja vahtisin aknast yksikuid rakette, mis siin-seal kaugemal kiirteede taga linnaosas yles lasti. John vaatas telekat. Ka mina ei viitsinud selle niigi kyllalt köleda hotelli fuajeesse minna vöi mönele körgemale korrusele töusta, sest puude vahelt poleks niikuinii midagi eriti näha olnud.
John pikutas ikka veel syndsalt riietes, siis käis korraks vaheldumisi elutoa ja magamistoa akna juures (ehkki erineva sygavusega maja fassaadil, olid nad siiski yhele poole) rakette vaatamas ning löpuks sydaöösel löime ölleklaase kokku - viisakusest vöttis ta yhe suutäie ölut...ning läks löplikult magama. Kadaka öko-ölu oli töeliselt kibe ja kadakene, mitte naljapärast polnud sel taoline nimi. Osa jäigi joomata.

Tegin kergendustundega hyppe voodisse.

Mööda sai saadetud/vastu vöetud see Ameerika omagi, ja punkt kirjas!

PILDID:

1. Christmas tree, Bridgeport Village

Tyypiline konstruktsioon ilmselt. Nägin, kuidas Santa Barbaras seda lahti vöeti. Koonus on koostatud metallist lahtivöetavatest röngastest, mille kylge on tihedalt kinnitatud kaunistusvanikud. Mulle väga meeldis. Avalik kuusk ei pea olema 'päris' - milleks eriliselt vöimsaid, omal kombel haruldusi igal aastal tappa?

Ise-asi on kojumyygikuuskedega - need on harvenduspuud vöi myygiks toodetud.. Toas on ka vaigulöhna tunda ja yldse isiklikum kokkupuude...kes seda soovib ja selle eest maksab...minu meelest igati OK.
2. B.V, tykike keskplatsi kuuse lähedalt;

3. Kooslus: tagaplaanil Oregoni symbol, nn oregoni mänd* , bambus ja jöulukaunistus;

4. Midagi talvist...vörreldes kohalikega olin ka mina suht talviselt riides - vt.peegeldust ukseklaasil. Ja need saapad...

5. Buffee 30.detsembril

6. Essa! Hommikusöögist ilmajäänud John on esimene, kes sööma tormab

7. Vaade hotelli aknast

8. Ilus ilm vana-aastaöhtuks

9. Oregoni orav

10. Öitsev pöösas, B.V.

* roheline ehk rannikuebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. viridis) [Coast Douglas Fir]. See on kõige kiiremakasvulisem ja suuremõõtmelisem hariliku ebatsuuga teisend. Kasvab merelise kliimaga aladel Californias, Oregonis, Waschingtonis ja Briti Columbias. Okkad pikad (kuni 4 cm), sirged, valkjasrohelised, oksad rõhtsad, käbid suured, 7–10 cm pikad, kattesoomused ulatuvad seemnesoomuste tagant välja ja pole tagasikäändunud. On kõige külmakartlikum teisend ja Eesti kliimas tema kasvatamine ilmselt ei õnnestu.