kodulähedane kollaazh

 

Lemmikvorst

 Minu lemmikvorst detsembris 2020 ei ole vorst nimega Lemmik (oli&on? Eestis müügil ja oli ka tollal mu lemmik). Detsembrikuu vorst oleks muidugi kodumaine verivorst (aga kuna ei ulatu neid haarama) siis esitlen prantsuse verivosti, ostetud E.Leclerk poeketist Portugalis. Üllatus oli suurepärane maitse, mis erineb portugali verivorsti robustsest maitsest üsna palju. Võiks norida, et konsinstents on veidi liiga pehme ja et vorstinahk ei lähe krõbedaks, pigem lõheneb, aga see oleks juba väiklane...  

Rootsi aastatepikkuse kogemusega oli sealmail ainult üks variant. Võtta kruiis Eestisse ja tuua mere tagant vorstid koju. Või osta Rootsi poekettides aastaringselt müügil olevat verikäkki. Seda, et ma siin jõuluks midagi nii maitselähedast leian, oli mulle suur üllatus...

Muide, vanem Norra põlvkond teadis ja sõi verivorsti ja ka Rootsis oli kuulu järgi regioon, kus seda toitu valmistati (praegust seisu ei tea), seega verivorst välismaal polegi nii haruldane artikkel, nagu ma 2000ndate alguses arvasin.

 

Garaazhiuks kolme apelsiniga

 

teine aeg/ another time

Kes veel mäletab kaheksajala risottot Portinho d' Arrabidas eelmise aasta 22.detsembril? 

22.12.19

Sellel aastal umbes samal ajal, täpsemalt 17.detsembril, käisime jälle kord Arrabida mägedel, aga alla mere äärde ei laskunud ja söömas ei käinud - kõik võivad arvata, miks - vaid sõitsime kõige kõrgemat harja pidi mäestikule ringi peale. Kuigi ka sellel aastal on olnud üsna vihmane, oli just sel päeval imeilus ilm. Alloleval pildil teeviit Portinho peale:

 

Vaade Troja poolsaare suunas

Time/Aeg

Kaotatud aeg... kõigepealt töö käigus see 7 minutit, et ei tabanud 22:22 ja justkui mõnituseks, kell on hetkel 23:23. 
Laias plaanis 2 aastat teadmatust ja segadust.
Segu sellest kõigest ühel pildil, kus iga märk ja ese on isiklik sümbol. 
Eelkõige Panda ja Pandinha... Being Close - who remembers. 
Pliiatsid, pintlid ja käärid: joonistamata joonistused, tegemata plaanid, maalimata pildid, lahtilõikamata kangad. Justkui aega poleks olnud!
Märk, mida kunagi pole kasutatud kohas, kuhu ta oli plaanitud.
Võis alla kirjutada!

Which a pair of trousers? Fotojaht "Segadus"

2019 before Covid 19

Lõppeva aasta ülelüldise isikliku ja sotsiaalse segaduse kirjeldamiseks puuduvad mul värvid. Kõigele lisaks on mul ees kolimine... ja ma veel ei tea oma uut elukohta!

 See panoraam on käepärast veel vaid mõned kuud... Cristo Rei ja Aprilli sild paistavad, aga praam võeti käigust maha ja piirangud on peal, need küll muutuvad üleöö, kuid hullemaks. Paar päeva tagasi oli Lissabon kuulu järgi täis raskemalt relvastatud politseinikke, kontrolliti dokumente... linn niigi inimtühi ja välja surnud. Nagu sõjaajal elaks. nii et praegu ei tasugi sinnapoole vett igatseda. Ja kui see jama ühel päeval lõpeb, siis enamus väikseid poekesi ja kohvikuid võib jäädavalt kadunud olla. Ei saagi enam pükse shopata, nagu enne!

Sellist ülemaailmset segadust minu vanad silmad ei mäleta.

PS. Keelelise segaduse vältimiseks: A pair of trousers is a two-legged piece of clothing you wear on the bottom half of your body. It's easier to climb a fence while wearing trousers than a long dress. In the U.S., most people refer to trousers as pants, while in the U.K. pants are underwear.

Kaks ebatavalist ust

Clube Militar Naval,
Lisboa

Selline maja siis... millel on üks uks. mida vähesed näinud on. Portugali mereväega seotud inimesed ehk rohkem. Igatahes on maja kinnine ja sinna viia saavad ainult väga heade sidemetega giidid. Meie InterNation'i giid on endine mereväelane ja praegu merendusajakirja toimetaja. Olen selles majas vähemalt kahel õhtusöögil käinud ja ometi pole ma tähtis nina või president, kes seal pidevalt pildil on, vaid üks nimetu võõramaalane, kes ammuli suuga Portugali kultuuri endasse sisse imeb. (Olen sedasi saanud ka Parlamendis ja Lissaboni linnavalitsuse hoones käia. Need on uhked majad, uksed samamoodi, ka ekskursioonile saab, kui väga tahtmist on). Aga Mereklubi...! niisiis see uks on mereklubi keldris, köögi nurga taga sopis ja sinna ei vii see giid igaüht. 

Legend on kahjuks meelest läinud, tegemist on jaapanlastega (ilmselt oli maja mingil ajal Jaapani saatkond) ja see keldris asuv uks on tegelikult olnud nende seif... mul on nii kahju, et detailid on meelest läinud ja pole aega enam Joao käest küsida, ta seletaks seda mulle suurima entusiasmiga.

Teatro Nacional de São Carlos 

Teine uks, mis mulle on sügava elamuse jätnud, asub Sao Carlose vanas ooperimajas. Õieti on see usterivi... need uksed viivad teatri loozhidesse. Olen seal majas nii eksursioonil käinud kui ka mõned korrad etendusi vaatamas. Maja on selline, nagu ta 1793.a. avati ja seda on kõikjalt näha... need kitsad uksed, need ukselingid... Kord tuli mul poole etenduse poelt viimaselt korruselt välja hiilida. Juba seegi oli elamus...

PS. Ma vabandan konarliku kujunduse pärast, aga ma ei suuda rohkem selle bloggeriga võidelda!

Eileõhtuseid taevapilte

 

eile oli täna

Eilne pilt lisandiga all paremas nurgas...pildistatud eile, fotojahi jaoks "Täna".   

Puu ümber tiirutades kaalusin rakursse ja käesolev tundus ikkagi parim... ainult see inetu pruun laik, vist kuivanud oksake seal... mõtlesin, et teen veel ühe võtte, aga enne murran oksakese ära. See aga lendas mu nina alt minema... kas siis sellest ootamatusest või millestki muust, polnud mul hiljem kodus meeles ei fotojaht ega pilt ise. Tõepolest tule eile meile ja too homne ajaleht kaasa!

Eilsed võtted teemal Täna. Sügisel algab meil teine kevad...

Graffity x 4

Lisbon

Amora

Almada

Lisbon

 

Yann Tiersen!

 

Võtsin praegu piletid ära. 21,juuli, Cascais.

Mõtlemata, kus ma järgmisel suvel üldse olen - äkki hoopis Eestis... Viljandi folgil näiteks; mõtlemata pandeemia peale; mõtlemata, et kui ma olen siin, kas ma siis ise enam Lissobonis elan, sest korter on ju müügis ja mul on plaanis siit kaugemale kolida... Niisugune hetkeotsus kui veel saab olla!

Aga sellel otsusel on tugev põhi. Muidugi, muusika meeldib mulle üle keskmise. Kontsert eelmisel aastal oli suur elamus. Sinnasaamine oli mitmete pöörete ja naljakate juhtumitega, sest on kaks Coliseumi ja mina arvasin, et see Lissaboni oma, kus ma juba olin käinud, teadmata teise samanimelise olemasolust halligi. Õnneks paar päeva enne kontserti ikkagi tabasin ära, et too Coliseum asub hoopis Portos, maa teises otsas! (Kui ma nüüd sinnakanti elama lähen, siis pean jälle siiakanti, st Cascai'sse reisima, kusjuures piletit võttes mõtlesin - kui hea, seekord on lähedal). 

September 29, 2019, at Campo Pequeno and September 30 at the Coliseum in Porto, Yann Tiersen will take the audience on a sensory and engaging journey through their latest album ALL, released last February.

Imelik lugu Yanni kontsertidega, saavad alati olema lisareisidega. Muidugi ma saan ka piletid enne ära müüa, sain päris viimased tegelikult...

Niisiis aasta tagasi broneerisin toa Portos, ostin rongipileti ja sõitsin Portosse. Ei kahetse ei teekonda, Porto põgusat nägemist ega veel vähem kontserti! 

Isegi tavaline hostel/kortertuba osutus huvitaks kohaks. Või vaevalt ma niipea oleks sattunud kuulsasse Lello raamatupoodi, mis võiks olla klooster-hotelli The Literary Man kaunis tütar... või näinud Porto vana raudteejaama uhket kahhelplaatidega kaetud saali... või ostnud väikesest butiigist ehtekunstniku käest erkoranzhi salli, mis on siiani lemmik...

Kuulamiseks sama album aastast 2019, "ALL".

Kuulates seda muusikat saate isegi aru, et ma olen 21.juulil Cascais üks neist õnnelikest. Seda muidugi juhul, kui kõik toimib...

ANNOUNCEMENT

Due to the global situation caused by the pandemic of COVID-19 and public health uncertainties, EDPCOOLJAZZ festival is postponed to 2022, as the conditions necessary for its realization are not gathered at the moment. The event will be rescheduled for July 2022.

Sildid

2 elukohamaad ühe posti otsas

Sildid ja sildistamine on enamasti korrastav tegevus. Kas just teistel alati hea meel on, aga sildistaja tunneb kindlasti mõnu oma tegevusest.

Tulemus aga võib olla üllatav kõigile. Näiteks see viidatulp ja need kaks minu poolt ringidega  tähistatud elukohamaad tegid mind üsna emotsionaalseks. 

Mind ennast ei ole enam ammuilma  sildistama tuldud - kodumaa reeturite ridadesse võisin mõnede arvates kuuluda  viimati 2000ndate alguses. Need maad, Rootsi ja Portugal, on 10-kordse distantsivahega - vastavalt 310 ja 3015 km kaugusel mu oma isamaa nurgakesest. See on omakorda poole tunni autosõidu kaugusel sellestsamast kohast huvitavate teeviitadega... kui ma vahel harva kodumail olen.

Seevastu kohanimed Haninge (või ka Eskilstuna mõnel pildil) ning Fundão ei tekita minus erilisi emotsioone. Pole seoseid. Haningesse sattusin harva, sealkandis sai väga ammu paar korda Tyresta rahvuspargis käidud. Eskilstunast olen ainult mööda sõitnud, tollal polnud kunagi aega, et ühele toredale tuttavale külla minna.

Mis puutub Fundão'sse, siis sellele tuleb veel kõva paarsada kilomeetrit lisada, et minu praeguse elukohani jõuda. Koht on samuti nägemata.

Suudle kokka ka!

Punane laik hommiku-hämaras  serveerimisruumis tõmbas tähelepanu. Hommikulaud oli kaetud ainulaadses raamatukogus/hotellis. See maja ja idee teha taoline hotell vääriks täiesti omaette juttu. Nimelt on see silt üleval Óbidos'e linna hotelli The Literary Man köögis kamina kohal. Aga hotell ise... vana kloostrihoone, mis on täis tuhandeid köiteid igal pool kuhu jalg astub ja silm seletab... seda peab ise nägema ja kogema. Ei puudunud toast öökapikirjandus, baari-restoranikirjandusest rääkimata. Sinna oleks võinud jäädagi!

Naine teab...

Selle sildi jäädvustasin naljaviluks moodsas kohas nimega Lx Factory. See on Lissabonis üllatavalt sarnase keskkonna ja energiaga koht kui Tallinnas asuv Telliskivi loomekeskus! Aga kordi suurem... seega ka mitmekesisem ja huvitavam. 

Jah tõesti, milleks Google, kui kohvikus on moblakeeld...

 

See oli üks ainulaadsemaid hommikusööke minu elus, serveeritud meie kambale sealsamas Lx Factory's ühes kohvikus mitmekümne hulgas... Ei tea, kas ma selle koha uuesti ära tunneks? Õnneks on mul rohkem pilte ja need aitaksid leida. 

Siin on silt ka - RESERVADO ja selle peegeldus salvrätitopsil.

Amália Rodrigues

Käisime eelmisel suvel Alentejos ringi sõitmas ja sattusime sildil mainitud kohta. Grupp maju olid saanud aasta tagasi ilusa kujunduse fado-kuninganna auks. Panin kokku hädapärase kollaazhi. Ka siin on peegeldus... kes märkab.

Kogu see postitus on nagu mäng - näidatakse ainult tibatillukest osakest hoomamatust tervikust. Nii see on ka siltidega: osa neist informeerib, osa õrritab ja osa näitab nii vähe, et mõjub vastupidiselt. Mida üks silt võib varjata? Kaheksa aasta taguses silditeemalises fotojahis panin midagi üles, mis kuulus viimasesse kategooriasse. See oli vabamüürlaste uks Norrtäljes...

Uks nr.2 on üleval Fotosahtlis ja see pole sugugi vähem salapärane.

Kalakala

Peale erinevate tekstuuride (fotojahi sellenädalane teema) imetlemist minu ülaloleval fotol :)...

järgneb

Mõttepeegeldusi teemal Peegeldused

 Et mitte sügavalt filosoofiliseks minna, siis peegeldused siin ja täna tähendavad kaamerasse püütud hetki, mida saab niimoodi sildistada. Siin blogis on see silt juba olemas ja seal all pesitseb koguni 10 postitust, Rootsis püütud peegeldused mitmete aastate jooksul. Looduspildid, mida olen vist varemgi mõnes üle 10 aasta taguses Fotojahis esitlenud. 

Kaheksajala risotto

sõiduriist täiskuu all

Opel Frontera A Sport 2.8 Tdi

Sinine sinises

 

Mõõna paljastused

Vaade üle lahesopi (Tagus Yacht Centre lähedalt)

Suvi

Suvi - ilma ja temperatuuri põhjal ja minule  kui uustulnukale sellel laiuskraadil - on kestnud väga kaua, suvekuumus liigagi kaua. Viimane vihm sadas meie Kivihunniku külas maha 15.mail. 

Kohalikud räägivad sama juttu mis Eestiski: aastaajad on kadunud! Varem olid ka kevad ja sügis oma iseloomulike joontega, praegu on ainult suvi ja talv... (Muidugi sellised, nagu nad siin olema peavad). Millised olid kevaded ja sügised, mina ei tea, sest kliimamuutused toimusid varem, kui ma siin maal kanda kinnitasin.

Igal suvel on natuke erinevad jooned, aga üldiselt on pikaajaline kuivus ja palavus, eriti maa kesk-ja lõunaosas, tavaline nähtus. Metsatulekahjud on vältimatu osa Portugali elust. Maa on juba juulis valdavalt pruunides toonides. 

Pildid on eileõhtuselt jalutuskäigult kodu lähedalt. Mõned igihaljad taimed ja kastetud murulapid ning aiad annavad teisi toone. Paljud ilupuud õitsevad just praegu, kuid minu eesmärk polnud kõike seda ilu kirjeldada, sest enne läheks issanda päike looja kui ma selle tööga lõpule jõuan... rääkimata aiamaast, mis muudkui toodab kraami, kui vähegi voolikut näidata. Roosid on laual aastaringselt ja alati on midagi, mida söögiks taldrikule panna. 

Ka kaktuse viljad on söödavad, ehkki nad kasvanud ilma veeta. See põnev taim väärib omaette lugu, kust ei puuduks isiklikud, naljakad-torkivad kogemused.

 

4 vahelejäänud teemat ühekorraga... rivis

Speed with Attitude

Pilt pildis: Alfa-Jet

Alfa Jet on kõige efektiivsem ja voolujoonelisem lennumasin. Praegu seda enam väljaõppeks ei kasutata, nagu ka alljärnevat Fiat G91.

Fiat G91 Sintra õhujõudude baasi muuseumis

Tiigri märk küljel on NATO eskadrilli tähis.

Kivihunniku küla kivid

Lihtsamalt vist  enam ei saa, kui minna hilisõhtul välja (avastades, et on kivi-nimeline fotojaht) ja teha kõige lähemast ringteest pildike, mis asub majast ainult 100m eemal.

Boonuseks loo juures on tore seos elukoha nimega ja sel nimel on omakorda seos vana traditsiooniga, kui kalurid kogusid neid kive laevade ballastiks.
seixo - 
üks ümar rannakivike (pebble)
seixal - kuhi neid ümaraid kive
Seixal - levinud kohanimi Portugalis