Lumeanomaalia B. kylas II

Kaks maalesöitu - neli päeva vahet - muusika saatel

Suurim boonus minu jaoks, mis möödunud suvel ostetud mikrobussiga kaasnes, oli selle hea helisysteem (kuna ma asja ei tunne, ei oska ma seda teisiti nimetada), aga eriti selle eelmise omaniku muusikasalvestised, täis klassikalist rokki ja muidu head muusikat. Muusikat, mis sobib ideaalselt maanteele.
Systeemiga on kaasas ka juhtimispult, näiteks bussi tagaosas lesides hea mugav vöimalus raadiojaamu vahetada; J jutu järgi olla sel ka palju muid vöimalusi, näiteks saab yhendada telekat ja muidki imesid teha.

Esialgu nautisime siiski siiski yhe kena Norrtälje mehe kogutud muusikat.

J unistas, et kui läheks suvel matkama, magaks bussis (jah, miks ka mitte, aga me pole telkigi mitmed head aastad enam välja vötnud), kuulaks musa ja ta yhendaks sellele systeemile taha köik need imeasjad.

Näis, kui kaugele me hooldust nöudvast suvekodust yldse jöuame...

1

Esimene kord otsustasime suvemaja vaatama minna täiesti spontaanselt

6.märtsil.

Olime tegelikult teel syya ostma. Olin just visanud suure poekoti jalgade juurde ja Runö mäest alla söites teadsin ette, et enne ringteed kysitakse minult, millise poe poole me keerame.

Vaatasin aknast välja: ilus lumine ilm, puhas tee, aega oli...ehkki mul oli veel väike palavik, aga läheks siiski korraks maale?
Värske öhk ja positiivsed elamused ei saa ju tervisele halvasti möjuda.

Möte tuli J-le liiga ootamatult, ta ei keeranud uuele otseteele, mis oli just bussi nina ees. Aga rondellilt keeras nina maantee suunas, mitte poodide poole. E-maantee oli puhas ja kuiv, teeäärsed metsad nagu piltpostkaardil.

Kui me kylavaheteele jöudsime, vöttis vaade meid mölemaid ahhetama. Esimese kaadri tegingi lumme uppunud metsale yle juhi, auto körvalaknast välja.

Kuulasime just Cat Stevens'ilt:
http://www.youtube.com/watch?v=4ihaOLOt29U&feature=related

J laulis kövasti refrääni kaasa, mina koputasin yksemetallile sörmusega rytmi.

Lisagem alljärgnev pilt - köik kokku oli päris metsik elamus:

...oh, baby, it's a wild world....

Puudelt langes siin ja seal lund, mets oli nagu muinasjutust pärit!

Bussi pidime jätma tee löppu, sinna, kus sahk ennast ymber pöörab, sest polnud mingit mötet hakata tegema ylepölve-körgusse lumme oma parkimisplatsi. Kes teab, millal me jälle tuleme...suunasin vaid kaamerat aeg ajalt puudelt alla höljuvale lumele ja murdsime teed oma kodu ukseni. See rada polnuks nagu labidat näinudki, ometi kui mitu korda me olime seda lahti ajanud...

Mis vaade avanes maja juures, sellest saab aimu eelmisest postitusest; ja ylemiselt vasakpoolselt pildilt.


2


Teine kord läksime täiesti ettevalmistatult
10.märtsil, seega alles paar päeva tagasi. Sula oli oma töö teinud. Kahte ylemist pilti vörreldes saab aru. Muinasjutulisus oli läinud ja tajusin täie tösidusega, et see oli ilmselt viimane etendus, mille talv oli meile andnud. Loodetavasti...ja kahju oli ka.

Kevadtalv on ju ilus, aga realismust on kuidagi liiga palju. Nyyd veel pole nii hull, aga kui köik see saast lumest hakkab välja sulama...
Maal on siiski selged, avarad vaated...alljärgnev pilt - tehtud mäest allasöidul - on ykskord juba mu blogist läbi lipsanud, aga see on niisugune tore langus, et lausa sunnib kaamerat töstma...



Maja juures lumel oli köikjal mahalangenud ilu jälgi, kuid eks ka puud said kergendust lumeraskuse alt vabanedes.


Ja mitte ainult langenud ilu jälgi polnud lumel, vaid ka elava ilu omi - oravate jäljemustrid käisid risti-rästi yhe puu juurest teise juurde ja mööda katust ka.
Metskitsed aga olid kasutanud meie eelmise korra (6.märtsi) jalajälgi, et oma vaevalist teekonda läbi sygava lume kergendada; ja alles pool meetrit maja nurgast keeranud oma tavapärasele rajale, mis asub ca 10 m maja pöhjakyljel ja läheb otse alla järve juurde.
Siiski tunnen praegu rohkem kaasa ilvestele, kui metskitsedele, sest just nyyd käib pöhjapoolsemates läänides halastamutu ilvesejaht. Ja sellises lumes pole neil mingit lootust pääseda. Kohe kuidagi ei taha uskuda, et see suur kaslane on nii arvukas, et peab sellist jahti pidama.
Selle päeva löpp polnud samuti kuigi meeldiv, J hakkas öues prahti pöletama ja selles oli midagi, ilmselt plasti, mis oli väga toksiline. Olin uimane ja vaikiv terve kodutee...jah, olin veel teinegi päev J peale tulivihane selle plastipöletamise pärast, pannes sellega meie suhtele tykiks ajaks...varju peale. Tema ei saanud arugi, milles asi, aga ma olen ylitundlik taolise myrgitamise suhtes.
Selle päeva muusikaliseks (kuulasime CCR- terve tee) kokkuvötteks paneks nende parima (aga ehkki mitte just iseloomulikuma) loo: I put a Spell on You. Pigem blues, psyhhodeeliline blues, yks mu absoluutseid top lugusid yle aegade, mis elab muidugi kauem mu kuulamislistis, kui see yks maalekäigu päeva kokkusattumus, kus ma oleks tahtnud köik prahipöletajad tykkis ära needa, ja iseennast oma mustade mötetega...
http://www.youtube.com/watch?v=1sd6MqI8q3A

Lumeanomaalia B. kylas

Esimene ja teine pilt on klöpsatud ysna erinevatel aegadel: esimene, majale lähemalolev - jöululaupäeval ja teine 3.jaanuaril.

Väga suurt vahet ju lume hulgas pole, ja ega ma ka ei mäleta, kas ma lauda ja toole vahepeal puhastasin. Igatahes mitte 24.detsembril, sest siis me töime ainult metsast kuuse ja söitsime kohe koju.

Edasi läheb asi juba dramaatilisemaks: järgmised kaks pilti on mölemad 7.veebruarist.

See oli päev, kui käisin maja vaatamas u. 2 nädalat peale sissemurdmis-insidenti.

Uus lumi oli maha sadanud ja seda oli nii palju, et andis maanteelt majani teed kaevata.

J, kes oli ju varem kohal käinud, oli köik ära puhastanud, aga... köik oli nii ilus, nagu poleks seal eales keegi käinud.

Nii värske ja puhas kui veel olla saab.

Kuid nyyd - (trummipörin) - vaadake edasi!

Järgmine pilt on tehtud eile, 6.märtsil. Kummaline on see, et Å-s pole lume hulk vahepeal oluliselt muutunud, aga siin:

Peale uskumatu olukorra terrassil oli veel yks muutus: nimelt aknalaual olnud asalea, kes oli veebruarini köik hullud ajad ja sissemurdmise yle elanud (ise kogu aeg valges öitevahus olles ja selle iluga lumega vöisteldes); kel oli pidevalt kastmisvett uuendatud, oli nyyd äkki täiesti ärakuivamise äärel.
Olin ju kyll viimane kord veebruaris uue nööri ja uue vee pannud, aga ju siis ylipyydlikusest ei sattunud nööriots öigesse kohta.
Ah, ja muidugi see märtsipäike!

See kuivatas lille kiiremini, kui seni täpselt öiget annust andnud systeem jöudis vett juurde anda.

Kui seda lumekuhja terrasilaual akna ees poleks varjuks olnud, siis oleks päike ta ilmselt täiesti ära körvetanud.

Nyyd on lill köögis kraanikausis ja uue nööriga, aga kas tast enam asja saab, kes seda teab...

Sellised ju vistakse ära, aga mul ta öitseb teist korda oma kahe vöi kolme aasta jooksul. Lihtsalt muld jäi eelmine kevad vahetamata ja see teebki taolise kastmissysteemiga hooldamise liiga kriitiliseks.

---

PS. lillepildid oleks omaette ooper, aga ma ei saa ju teha veel yhte blogi...(?)