kodulähedane kollaazh

 

Lemmikvorst

 Minu lemmikvorst detsembris 2020 ei ole vorst nimega Lemmik (oli&on? Eestis müügil ja oli ka tollal mu lemmik). Detsembrikuu vorst oleks muidugi kodumaine verivorst (aga kuna ei ulatu neid haarama) siis esitlen prantsuse verivosti, ostetud E.Leclerk poeketist Portugalis. Üllatus oli suurepärane maitse, mis erineb portugali verivorsti robustsest maitsest üsna palju. Võiks norida, et konsinstents on veidi liiga pehme ja et vorstinahk ei lähe krõbedaks, pigem lõheneb, aga see oleks juba väiklane...  

Rootsi aastatepikkuse kogemusega oli sealmail ainult üks variant. Võtta kruiis Eestisse ja tuua mere tagant vorstid koju. Või osta Rootsi poekettides aastaringselt müügil olevat verikäkki. Seda, et ma siin jõuluks midagi nii maitselähedast leian, oli mulle suur üllatus...

Muide, vanem Norra põlvkond teadis ja sõi verivorsti ja ka Rootsis oli kuulu järgi regioon, kus seda toitu valmistati (praegust seisu ei tea), seega verivorst välismaal polegi nii haruldane artikkel, nagu ma 2000ndate alguses arvasin.

 

Garaazhiuks kolme apelsiniga

 

teine aeg/ another time

Kes veel mäletab kaheksajala risottot Portinho d' Arrabidas eelmise aasta 22.detsembril? 

22.12.19

Sellel aastal umbes samal ajal, täpsemalt 17.detsembril, käisime jälle kord Arrabida mägedel, aga alla mere äärde ei laskunud ja söömas ei käinud - kõik võivad arvata, miks - vaid sõitsime kõige kõrgemat harja pidi mäestikule ringi peale. Kuigi ka sellel aastal on olnud üsna vihmane, oli just sel päeval imeilus ilm. Alloleval pildil teeviit Portinho peale:

 

Vaade Troja poolsaare suunas

Time/Aeg

Kaotatud aeg... kõigepealt töö käigus see 7 minutit, et ei tabanud 22:22 ja justkui mõnituseks, kell on hetkel 23:23. 
Laias plaanis 2 aastat teadmatust ja segadust.
Segu sellest kõigest ühel pildil, kus iga märk ja ese on isiklik sümbol. 
Eelkõige Panda ja Pandinha... Being Close - who remembers. 
Pliiatsid, pintlid ja käärid: joonistamata joonistused, tegemata plaanid, maalimata pildid, lahtilõikamata kangad. Justkui aega poleks olnud!
Märk, mida kunagi pole kasutatud kohas, kuhu ta oli plaanitud.
Võis alla kirjutada!

Which a pair of trousers? Fotojaht "Segadus"

2019 before Covid 19

Lõppeva aasta ülelüldise isikliku ja sotsiaalse segaduse kirjeldamiseks puuduvad mul värvid. Kõigele lisaks on mul ees kolimine... ja ma veel ei tea oma uut elukohta!

 See panoraam on käepärast veel vaid mõned kuud... Cristo Rei ja Aprilli sild paistavad, aga praam võeti käigust maha ja piirangud on peal, need küll muutuvad üleöö, kuid hullemaks. Paar päeva tagasi oli Lissabon kuulu järgi täis raskemalt relvastatud politseinikke, kontrolliti dokumente... linn niigi inimtühi ja välja surnud. Nagu sõjaajal elaks. nii et praegu ei tasugi sinnapoole vett igatseda. Ja kui see jama ühel päeval lõpeb, siis enamus väikseid poekesi ja kohvikuid võib jäädavalt kadunud olla. Ei saagi enam pükse shopata, nagu enne!

Sellist ülemaailmset segadust minu vanad silmad ei mäleta.

PS. Keelelise segaduse vältimiseks: A pair of trousers is a two-legged piece of clothing you wear on the bottom half of your body. It's easier to climb a fence while wearing trousers than a long dress. In the U.S., most people refer to trousers as pants, while in the U.K. pants are underwear.

Kaks ebatavalist ust

Clube Militar Naval,
Lisboa

Selline maja siis... millel on üks uks. mida vähesed näinud on. Portugali mereväega seotud inimesed ehk rohkem. Igatahes on maja kinnine ja sinna viia saavad ainult väga heade sidemetega giidid. Meie InterNation'i giid on endine mereväelane ja praegu merendusajakirja toimetaja. Olen selles majas vähemalt kahel õhtusöögil käinud ja ometi pole ma tähtis nina või president, kes seal pidevalt pildil on, vaid üks nimetu võõramaalane, kes ammuli suuga Portugali kultuuri endasse sisse imeb. (Olen sedasi saanud ka Parlamendis ja Lissaboni linnavalitsuse hoones käia. Need on uhked majad, uksed samamoodi, ka ekskursioonile saab, kui väga tahtmist on). Aga Mereklubi...! niisiis see uks on mereklubi keldris, köögi nurga taga sopis ja sinna ei vii see giid igaüht. 

Legend on kahjuks meelest läinud, tegemist on jaapanlastega (ilmselt oli maja mingil ajal Jaapani saatkond) ja see keldris asuv uks on tegelikult olnud nende seif... mul on nii kahju, et detailid on meelest läinud ja pole aega enam Joao käest küsida, ta seletaks seda mulle suurima entusiasmiga.

Teatro Nacional de São Carlos 

Teine uks, mis mulle on sügava elamuse jätnud, asub Sao Carlose vanas ooperimajas. Õieti on see usterivi... need uksed viivad teatri loozhidesse. Olen seal majas nii eksursioonil käinud kui ka mõned korrad etendusi vaatamas. Maja on selline, nagu ta 1793.a. avati ja seda on kõikjalt näha... need kitsad uksed, need ukselingid... Kord tuli mul poole etenduse poelt viimaselt korruselt välja hiilida. Juba seegi oli elamus...

PS. Ma vabandan konarliku kujunduse pärast, aga ma ei suuda rohkem selle bloggeriga võidelda!