Sildid

2 elukohamaad ühe posti otsas

Sildid ja sildistamine on enamasti korrastav tegevus. Kas just teistel alati hea meel on, aga sildistaja tunneb kindlasti mõnu oma tegevusest.

Tulemus aga võib olla üllatav kõigile. Näiteks see viidatulp ja need kaks minu poolt ringidega  tähistatud elukohamaad tegid mind üsna emotsionaalseks. 

Mind ennast ei ole enam ammuilma  sildistama tuldud - kodumaa reeturite ridadesse võisin mõnede arvates kuuluda  viimati 2000ndate alguses. Need maad, Rootsi ja Portugal, on 10-kordse distantsivahega - vastavalt 310 ja 3015 km kaugusel mu oma isamaa nurgakesest. See on omakorda poole tunni autosõidu kaugusel sellestsamast kohast huvitavate teeviitadega... kui ma vahel harva kodumail olen.

Seevastu kohanimed Haninge (või ka Eskilstuna mõnel pildil) ning Fundão ei tekita minus erilisi emotsioone. Pole seoseid. Haningesse sattusin harva, sealkandis sai väga ammu paar korda Tyresta rahvuspargis käidud. Eskilstunast olen ainult mööda sõitnud, tollal polnud kunagi aega, et ühele toredale tuttavale külla minna.

Mis puutub Fundão'sse, siis sellele tuleb veel kõva paarsada kilomeetrit lisada, et minu praeguse elukohani jõuda. Koht on samuti nägemata.

Suudle kokka ka!

Punane laik hommiku-hämaras  serveerimisruumis tõmbas tähelepanu. Hommikulaud oli kaetud ainulaadses raamatukogus/hotellis. See maja ja idee teha taoline hotell vääriks täiesti omaette juttu. Nimelt on see silt üleval Óbidos'e linna hotelli The Literary Man köögis kamina kohal. Aga hotell ise... vana kloostrihoone, mis on täis tuhandeid köiteid igal pool kuhu jalg astub ja silm seletab... seda peab ise nägema ja kogema. Ei puudunud toast öökapikirjandus, baari-restoranikirjandusest rääkimata. Sinna oleks võinud jäädagi!

Naine teab...

Selle sildi jäädvustasin naljaviluks moodsas kohas nimega Lx Factory. See on Lissabonis üllatavalt sarnase keskkonna ja energiaga koht kui Tallinnas asuv Telliskivi loomekeskus! Aga kordi suurem... seega ka mitmekesisem ja huvitavam. 

Jah tõesti, milleks Google, kui kohvikus on moblakeeld...

 

See oli üks ainulaadsemaid hommikusööke minu elus, serveeritud meie kambale sealsamas Lx Factory's ühes kohvikus mitmekümne hulgas... Ei tea, kas ma selle koha uuesti ära tunneks? Õnneks on mul rohkem pilte ja need aitaksid leida. 

Siin on silt ka - RESERVADO ja selle peegeldus salvrätitopsil.

Amália Rodrigues

Käisime eelmisel suvel Alentejos ringi sõitmas ja sattusime sildil mainitud kohta. Grupp maju olid saanud aasta tagasi ilusa kujunduse fado-kuninganna auks. Panin kokku hädapärase kollaazhi. Ka siin on peegeldus... kes märkab.

Kogu see postitus on nagu mäng - näidatakse ainult tibatillukest osakest hoomamatust tervikust. Nii see on ka siltidega: osa neist informeerib, osa õrritab ja osa näitab nii vähe, et mõjub vastupidiselt. Mida üks silt võib varjata? Kaheksa aasta taguses silditeemalises fotojahis panin midagi üles, mis kuulus viimasesse kategooriasse. See oli vabamüürlaste uks Norrtäljes...

Uks nr.2 on üleval Fotosahtlis ja see pole sugugi vähem salapärane.

udus, ilma siilita

Lipumasti peegeldus

Aeg: 8.september

Near the channel (all is green)

Lake Largen in evening sun

two in red

keskpunktis

veel peegeldusi

2 peegeldust vees

kaks aknapeegeldust

Revideerisin kaustu ja panen nyyd yles neid pilte, mida ammu olen möelnud kusagil kasutada, aga pole asjaks läinud. Neid on palju ja ma jagan neid mingi yhiste omaduste järgi.
Mötlesin, et kui juba autoakna pilte söendasin yles panna, miks siis mitte ka muid akna pilte. Need, nagu näha, on hoopis väljast-sisse vaated. Esimene on kodune köögiaken eelmisest aastast ja teine Madriidi kaupluse aken, vast aastakest 5(?) tagasi.

taevapeegeldused

3.septembri öhtupoolikul pöikasime sadamasse, et enne maalt ärasöitu paati kontrollida. Kell oli 18.30, kui sadamasillale astusime. Oli vaikne ja soe, aga aega oli vähe ja pimeda saabudes poleks mötet olnud kaugemale välja söita. Et kasvöi Norrtäljeviken'isse välja jöuda, vötaks vanal paadil see mitu tundi ja tagasi ju tuleb samuti tulla. Me polnud selleks ette valmistatud. Vihmane suvi oli paadisöidud väga harvaks teinud ja nii kaob ka valmisolek ning harjumus. Prooviks sai siiski mootorile hääled sisse löödud, millest sugenes möte teha yks tagasihoidlik tiir siinsamas lahesopis, tunnikese puhata ja päikseloojangut vaadata. 

Tagasi olime paadisillal juba 19.10.
Meie puhkepausi oli ära rikkunud järgmise kaldasopi ehk rahva ujumiskoha juurde tulnud töömees, kes trimmeriga hakkas körkjaid niitma. Olime just mootori välja lylitanud ja minu väsinud mees otsustas veidi pikali visata, mina aga nautisin vaikust, vee löhna ning imelisi peegeldusi. Oli nii vaikne, et oleks ka möne looma nahistamist körkjatest kuulda vöinud... ja siis äkki selline plärin, mis kaikus yhelt kaldalt teisele ja tagasi.
Löime meiegi mootorile uuesti hääled sisse. Suigatamisest ei tulnud midagi välja, isegi mitte vestlusest.
Aga see pool tundi andis pildid, mida vaadates alles nyyd aru saan, et see oli elu maaliliseim pool tundi merel.

PS. Asukoht Google'i kaardil pole täpselt Skogsviken, aga vast köige lähedasem sellele sopile, kus meie väike sadam on. Google'l puuduvad paljud väiksed kohanimed vöi kattuvad need möne teise, aga tähtsama kohanimega - antud juhul satub meie laht nime järgi hoopis kuhugi mujale.