Surnud org ja surnud punkt

Jätkupostitus teemale "Vôimas"




Storforsen

Rahulik ja vaikne oli mahajäetud jöesäng, ime siis, et seda kutsutakse ka surnud oruks. Oli seegi vöimas elamus, palsam kosemyrinast vaevatud körvadele, aga köhe tunne oli ka...oli ju siin kunagi samasugune veemöll käinud.

Veemöll on teinud kummalisi asju

Vesi on lihvinud kaljusid ja teinud trikke - korrapäraseid auke (jättegrytor = suured potid) . Sellised ymmargused augud tekivad kaljusse, kui jöepöhjas satub kivike kaljulohus keerlema ning aja jooksul ymber enda keereldes lihvib endale "poti".

Olen selliseid "potte" näinud ka P.-Norras ookeani ääres kaljudel, aga need pole nii korrapärased olnud. Loomulikult, merelaine, mis seal kaljut ulatub limpsama, ei käitu sugugi nii yhetaoliselt nagu pidevalt jooksev jöevesi - olgu  vool suurem vöi väiksem, jöepöhjas on ikka olukord enam-vähem sama. 

Yks neist "pottidest" oli nii suur, et inimene vöis sisse minna ja see ylatus  köhuni. Seda keskmisele mehele, mitte minusugusele väiksekasvulisele. Ei julgenud proovima hakata - äkki ei saa enam välja?

Kummaline oli olla otse vana kärestiku pöhjas - kohas, kus kunagi tormasid veemassid. Aga sel päeval oli eriline syndmus - valmistuti kontserdiks.

Helitehnika hulga ja suuruse järgi pidi tulema vöimas myra-elamus, seekord inimeste tekitatud myra. Möned kavalamad olid juba päeval platsi ära vötnud. 

Meie kontserti ootama ei jäänud, siis oleks öömajaga raskusi olnud, tahtsime kiiresti koju jöuda - niigi olime juba terve eelmise päeva teel olnud. Aga paar tundi ymbruskonnas köndisime ringi kyll - uurisime loodust ja teise silmaga piilusime, kuidas lavatehnikat yles pandi.
Kunagi tahaks minna ja pikemalt peatuda. Orus on kaardi järgi palju huvitavaid kalapyygikohti ja voldikus oli kirjas, et metsades leidub haruldasi taimi.
Miks ka mitte peatuda kärestiku suudmes olevas hotellis (väike pilt loo alguses avaneb suuremaks, seal on hotelli hooned näha), kust on vaade tervele kosele. Niikuinii jääb see koht ääri-veeri meie Norra tee peale. 

Aga alati on probleem ajapuuduses, sest autoga polaarjoone taha Vesterålenisse minekuks kulub 3 päeva. Ja tagasi ka 3 päeva - see on peaaegu nädal. Kohapeal ei saa olla samuti vähem kui nädal, hea oleks poolteist. Kui jääda Rootsist läbi söites ringi vaatama, läheb veel mitu päeva. Ning ongi kogu puhkuseresurss otsas; vöi ei jää enam yldse aega oma suvekodu jaoks. Varem, kui suvilat veel polnud, oleks tulnud mööda Rootsimaad ringisöitmiseks kindlasti rohkem aega vötta, aga kes seda elumuutust siis oskas ette arvata...

Nii olemegi läbi Rootsi P.-Norrasse söitnud, nagu oleks tuli takus. Mitmeid aastaid.
Ykskord sai söidetud kogu ots 24-tunniga, aga seda katsumust ma ei soovi enam läbi teha. Kuid ka 3-päevaste, kahe ööbimisega reisimise puhul ei näe suurt midagi. Nii ilus ja huvitav maa, aga aega pole, et kusagil pikemalt ringi vaadata.

Ja ma ei näe mingit vöimalust sellest surnud punktist yle saada. Isegi, kui lennukiga mingil muu ajal - näiteks kevadpyhade ajal kiirelt Norras ära käia (nagu tuleval aastal on plaanis), ei hakka me suveti naljalt nii kaugele -tuhandeid kilomeetreid Rootsi teid - söitma, majutusi ostma (mis pole odav löbu); telkimiskohta otsima (mis vöib täitsa keeruline ylesanne olla, kui soovid privaatset paika saada) - köike seda, kui endal on maakodu ja ka paat merel ootamas!
Oleme vist liiga vara juured alla ajanud. Mis nähtud see nähtud, aga enamus jääbki nägemata. 

Kui just...pensionilejäämine midagi muudaks?

PS. Kaks viimast pilti on samuti kärestiku lähedalt - kuidas traktoriga helitehnikat kohale viiakse; ja arvatavalt saab hobuste seljas selliseid kohti näha, kuhu jala ei pääse.
Loomulikult olid ka restoran, kohvik ja myygipunkt olemas. Vöib-olla veel midagi, mida ma enam ei mäleta.

Vallatult täpiline

Loomulikult esimene möte, mis seoses sönaga "täpiline" tekkis, oli täpiline kangas, kleit, sallike vöi lips; vöi lihtsalt möni muu tekstiil. Ilmselt on see professionaalne kretinism, et mulle yhtki muud täpilist asja pähegi ei tulnud.


Esimene täpiline kleit lasti mulle teha ömbleja poolt. Elasime maal, ja sel ajal oli igas kylas oma ömbleja. Nii ka meil ja nimeks oli tal Kuku Elsa. Kyllaltki kukku-kukku nimi, eks ole, aga nii ma seda mäletan. Tema kleitidel oli ema sönul yks viga: nad pigistasid kaenla alt. Uskusin seda tösimeeli, ehkki minu kleit ei pigistanud kusagilt, aga kui ma nyyd ajas tagasi mötlen, siis kyllap see oli sellest, et ema läks aina paksemaks ja Elsa ei osanud sellistele gabariitidele löikeid kohandada.


Köige ilusamad kangad tulid aga Pärgi mammalt. Too Pärgi mamma oli väga vana naine juba siis, kui ma laps olin. Tema poeg oli söja ajal läinud Austraaliasse ja minia saatis kylanaistele kirju ja mammale pakke, mis sisaldasid örnu shifoonsalle, kauneid nailonrätte, imetabaseid kangaid ja muud pudi-padi. Selliseid, mis nukkerhallil vene ajal olid täiesti uskumatud asjad, pärit teisest maailmast. Mul on möned sallikesed siiani alles. 


Niisiis sai ema tykikese kaunist ja örna kangast, lapse suvekleidi jagu. Olin siis umbes 4-aastane. Sellest tuli päris kena kleit - Kuku Elsa andis oma parima. Ymber kaela (nagu all servaski)oli volang ja see volang oli ääristatud kitsa punakasroosa kandiga, sama värvi olid täpidki, milledest suuremad lähedasel vaatlusel osutusid imeväikesteks lillekesteks.  Kuid sel kleidil oli minu jaoks suur puudus - nimelt oli Elsa meisterdanud volangile, otse rinna ette väikse lipsukese, samast paelast, millest olid volangi kandid. 
See oli minu meelest kohutav detail ja rikkus kleidi täiesti ära! Anusin ema, et selle "koleda lipsu" ära vötaks, kuid ema keeldus kategooriliselt ja ytles, et lipsukest ei saa ära vötta. 
Mäletan siiani meeldimise ja mittemeeldimise segu ja kahjutunnet. Vöib-olla sellest ajast algaski mul täpiliste asjade vastu armastuse-vihkamise syndroom.
Pildil olev kaasaegne kleit on sarnane, kuid volangid on puudu ja lips oli mu kleidil tilluke, korrapärane ja kövasti ette ömmeldud.


Täpilised esemed ise on ju äärmuslikult elegantsed vöi siis kohutavalt labased. Keskmist varianti nagu polegi. 
Ja kui noorelt midagi vastumeelseks muutub, siis vöib hiljem kanduda see tunne ka ilusatele asjadele. 


Mis siis olid vastikud täpilised asjad? Lenini lips muidugi - selline oli tal igas öpikus, plakatil ja pildil.. Isal oli ka selline, aga see oli...veidi armsam. 
Nyyd meenusid ka möned mitte-röivaesemed. Valgetäpilised tassid oranzhil pöhjal olid sel ajal väga populaarsed, aga minu meelest olid need kohutavalt inetud. Mulle kingitud komplekt kadus majapidamisest kiiresti pööningule. 
Sama koledad olid ka täpilised jahu-ja maitseainete purgid. Neid tuli kasutada, sest muud polnud saada, isegi seda kauba-artiklit iseloomustas söna defitsiit.
Olin näinud kylas käies ka ilusaid eestiaegseid kuivainepurke väikeste veskimotiividega valgel taustal; vanatädidel oli samasugused, kuid Tallinna-motiividega.
Unistasin, et saan ka kunagi sellised. 

Täpiline teema kadus aastateks vaateväljast. Kuni nostalgialaine töi 2000-te keskel ka täpi uuesti massimoodi. Möned riided olid väga ilusad ja ja ilmselt oli ka mu teadvus täpi kuidagi rehabiliteerinud. Avastasin, et olen endale ostnud täissiidist täpilise salli, sama täpisuuruse ja värvikombinatsiooniga kotikese; veel yhe salli, millel on vastupidine kombinatsioon - valgel taustal väiksed mustad täpid (aga see kombinatsioon ei meeldi mulle). 
Leida midagi ilusat täpimaailmast pole kerge!


Pildil olev kleit sai selle kandja lemmikleidiks. Ma ei imesta, siin oli köik paigas - öiged värvid, öige täpisuurus, öige kombinatsioon. Kui kleit kolme suvega (2006-2008) sai läbi kantud (harva on mönel kleidil selline saatus) ei olnud kandjal veel täpilise kleidi isu täis saanud. Ja möödunud suvel sain kaasa palve Pariisist täpilisi kleite vaadata.
Ma ei olnud shoppingureisil, vötsin asja lödvalt, kuid vaatasin siiski ka röivapoodidesse. Uudishimust - on siis Pariisi mood midagi erilist? 
Paraku meie peatuspaik Porte Saint-Denis' lähedal polnud just parim koht kauni moega silma nuumata. Poed olid täis odavat hiina rämpsu ja öhtuti hakkasid tänavatel ysna markantselt riides naisterahvad liikuma. Esimesel öhtul ma ei teadnud, et meie hotell ei asunud just kaugel prostituutide tänavatest - ainult yhe metroopeatuse jagu. Oma linnajaost välja söites ja huvituure tehes polnud enam aega riidepoode taga otsida. Sellegipoolest sattusin juhuslikult yhel päeval ka heade ja kallite moepoodide tänavale, kuid need butiigid olid körgklassi jaoks, ja vormis sihvakad uksehoidjad valvasid uste körval. Isegi vaateakent ei lubatud mul pildistada...

Midagi vahepealses hinnaklassis ja täpilist ma siiski leidsin.
Kummaline oli see, et veel suvel 2010 oli hinnasildil teine hind frankides (väikses kirjas loeb välja ca 200 franki).
Kuid sydamekujuline dekoltee seljal oli liiga nöudlik; ka vööjoon tundus liiga lai ning täpi suurus...ei,ei ja veelkord ei! Kleit jäi ostmata.


Nönda ettekääne poode kylastada, et täpilist kleiti otsida, pysis jöus veel viimastel päevadelgi, kuigi ma ei teadnud, kuidas seda prantsuse keeles teha. Yhes poes toksisin sörmega täpilist kanti yhel jakil ja ytlesin: dot-dot-dot;  teises kohas osutasin midagi, mis täppe meeenutas ja ytlesin:  point-point-point. 
"Aa, petit points?!"  
Ma noogutasin. Vastu vangutati pead:
"Non, madam ...." järgnesid vabandused ja seletused, millest ma muidugi aru ei saanud.
Edaspidi hakkasingi kysima petit points'i, aga mida polnud, seda polnud. Vöimalik, et arvati, et ma kysisn gobelääni vöi tikandit, sest tegelikult tähendab petit point just tikkimisviisi (mida ma samuti siis ei teadnud); aga yhes kangapoes sain löpuks ingliskeelse selgituse.
"Jaa, neid kangaid oli veel möödunud aastal, kuid sel hooajal pole täpid moes", laiutati käsi. Raske oli sellist juttu uskuda. 
Täpid on klassika, need on alati moes. 




Vötame vöi tangokleidid. Vöi flamencokleidid. Loomulikult on neile röivastele spetsiaalsed poed ja ilmselt ka spetsiaalsed tekstiilitarnijaid. Nende hulgas on väga kauneid kleite, aga ka päris peletisi, mille värvide-täppide kombinatsioonidja ja yldine väljanägemine ei vasta minu ilumaitsele.
Vaatasin läbi hulganisti pilte, enamasti flamencokleite. Möned flamencokoolid olid pannud välja väga dynaamilisi vötteid. Yhes foorumis öpetati ka sellist kleiti -öigemini selle kohevat seelikuosa ömblema. 

Flamencokleidi yldnimi on bata de cola, aga selle musta ja väga sensuaalse kleidi nimi oli rumbacola.
Ma ei tea, kuidas nimetada meesteriideid, aga siin on yhe spetsiaalse poe meesmodell.     


Kokkuvötteks on täpiliste röivaste ja tekstiilide maailm imeline ja äärmuslik. Mida rohkem ma pilte vaatasin, seda enam kinnistus möte, et kuldset keskteed täpimaailmas pole; vöi pole seda kerge leida.
Mäletan, millist yllatust kunagi yhed mu sukkpyksid esile kutsusid (ihuvärvi pöhjal korrapärased mustad täpid nagu vallatud vörkujäänud putukad). Väga romantiline,  vöi väga rumal - oleneb vaataja silmadest. 
Huvitav oleks teada, milliseid assotsiatsioone kutsuvad täpilised kleidid, lisandid ja vöi täpiline öösärk meesterahvastes?
Minu mees igatahes elavneb ja naerab (mulle tundub, et pilkavalt)...aga ma ei ole kysinud, mida ta mötleb.


Önneks on massimoes päris tagasihoidlikke kleite, kus täpp on oma suursugusest ja metsikust minevikust  vaikima pandud ja neid kleite vaadates ei tule meeldegi kirglik argentiina tango vöi tuline flamenco...ja seepärast on neid vöimalik aastaid kanda, ilma et nad mingeid hm...kirgiöhutavaid seoseid tekitaks.
Vöi siiski?

Loojangud on siin erilised...

Härmatis haihtunud, päevased lumesajud möödas, sai öhtul jälle mahedast -5C -sest talveilmast nina näpistav pakane. Päikegi näitas, et öhus domineerivad pikad jääkristallid. 
Kui õhus on palju jäänõelakesi ( –kristalle), või taevas on kaetud kõrgete õhukeste pilvedega, siis sageli tekib päikese või kuu ümber rõngas – halo. See rõngas on tavaliselt 22º kaugusel päikesest või kuust, mõnikord esineb suur rõngas, mis asub valgusallikast 46º kaugusel. 
Madala päikese kiired murduvad õhus leiduvatel kuuetahulistel jääkristallidel ning 22º kaugusel päikese kettast tekib vikerkaare taoline kaar, millel on kahel pool heledat, tõesti päikesetaolist laiku. Kui aga kristallid on pliiatsitaolised ja need “pliiatsid"? on orienteeritud horisontaalseina, tekivad päikese kohale heledad sambad. 
Ain Kallis ilmasaidilt
http://www.ilm.ee/index.php?42277 


Niisiis täna olid meil "pliiatsid". Eile oli ka härmatis väga suurekristalliline.
Jäin akna juurde vaatama, mis edasi saab.

Valge "sabatäht" oli ilmselt lennuk, sest ta liikus, kuid  aeglaselt.
Ja sama sambaga päike, zoomiga:

Löpuks tulid ka valepäikesed, millest teist ma oma vaatevälja piiratuse töttu kunagi ei näe. Esimene oli aga jälle garaazhi katuste kohal, seekord kahvatum, kui möned päevad tagasi.


PS. Mustad laigud paremal "öhus" on töenäoliselt mustus aknaklaasil. Tegin ka akna lahti, aga just need pildid ei tulnud välja. 

Härmatisepildid

Keskööpäikest jahtimas

Bø i Vesterålen

Et sydaöösel päikest silmapiiril näha, tuleb söita saare teise otsa, sinna, kus päike merre loojub...vöi ka ei loojugi, nagu polaarööpäeva ajal.

Alustasime peale hilist öhtusööki söitu. Tee ei olnud pikk, kuid need kitsad mereäärsed teed vötsid teadagi rohkem aega, kui tavalised maanteed.

Kell 23.10  jöudsime juba saare sellele kyljele, kus päike neeme nurga tagant näha oli. Söitsime edasi, et vaadata maalilist sadamat. 

Jätsime auto parkimisplatsile ja jalutasime hiigelvarje heites edasi. 

Minu ja K vari on ka siin pildi peal, ei tea, kumb on kumb?

Jipii!, kui ilus...

Kell  23.15

Aga meie polnud veel öiges kohas mäekyljel, kust on avar vaade.

Kell 23.24, mäekyljel on istekohad sisse vöetud

Meil oli kaasas kohv ja kohvikörvaseks midagi ysna magusat. Et aega parajaks teha, hakkas K ennast mööda mäekylge alla rullima. 

Proovisin ka, sammal ja kanarbik(?) löhnasid hästi ja olid nii pehmed, nagu köige pehmem madrats.

Nyyd oli kell juba kolmveerand kaksteist!

Ja nyyd...veel 7 minuti oodata...

Ootasime ja ootasime, aga päike seisis yhe koha peal. Mul on palju sarnaseid pilte, möned minutid siia- vöi sinnapoole sydaööst. Proovisin erinevaid kaameraprogramme, istusime ja vaatasime niisama. 

Oli selge, et päike ei loojugi, ei vajugi sinna silmapiiril olevasse tumeda pilvetriibu taha..

Hakkasime tagasi söitma.

Kell 00.15

K tahtis sellele mäele oma kirja jätta. Seal oli juba palju teisi kivikuhjakesi ees. Leidsime autost paberi ja pastaka ning töö vöis alata. Seni, kuni laps kive tassis ja teised autos juttu ajasid, käisin mina ringi ja tegin veel kymmekond pilti. Dagny leidis tee äärest haruldase lille, edelweissi, pani selle autosse ja unustas. (Mina korjasin järgmisel päeval yles, panin raamatu vahele...ja unustasin. Ju ta pidi Vesterålenisse jääma).
Pildid jäid vastu päikest kontrastsed, alla päikest kaunis heledad. Olenes ka, kas piirkond oli varjus, nagu see lahepilt, vöi oli möni koht ka allapäikest - seal oli päris valge.

Vastu päikest, kell on 00.20

Veel möned minutid... ja valmis! 

Kiri kivide alla peidetud ja piltki tehtud, et teaks ära tunda, kui aastad mööda lähevad. 

Olgu öeldud, et päev hiljem oli jälle sinnakanti asja, siis sai kiri uuesti välja vöetud ja kilekotti pandud. Nyyd jäi tydruku syda rahule - see seisab kindlasti järgmise aastani, kui ta uuesti tuleb...

Kui sa teaksid, mötlesin ma omasoodu, kui haruldane see suvi on. Ma olen siin olnud mitmeid suvesid

ja vahel pole terves kuus sellist soojaperioodi, kui nyyd terve see nädal. Vöib 7 päeva 24 tundi järjest olla tormine ja sajune ning midagi pole teha. 

Ja ma polnud kindel järgmise suve söitudes. Liiga kaugel, et igal aastal söita.

Kell 00.38, teel koju

Kell 01.06 oleme väravas. 

Oli nii valge, et lupiinide värv oli näha, meri helendas maja taga ja taevas roosatas. Kusagil seal idas me just olime, seal seisab päike ikka veel mere kohal ja hakkab tasapisi körgemale töusma.

Vinje i Vesterålen, 12.-13. juuli 2009

Järvepilte

Need on siis sumeda pyhapäeva pildid, tehtud 2 nädalat tagasi....

Lumeanomaalia B. kylas II

Kaks maalesöitu - neli päeva vahet - muusika saatel

Suurim boonus minu jaoks, mis möödunud suvel ostetud mikrobussiga kaasnes, oli selle hea helisysteem (kuna ma asja ei tunne, ei oska ma seda teisiti nimetada), aga eriti selle eelmise omaniku muusikasalvestised, täis klassikalist rokki ja muidu head muusikat. Muusikat, mis sobib ideaalselt maanteele.
Systeemiga on kaasas ka juhtimispult, näiteks bussi tagaosas lesides hea mugav vöimalus raadiojaamu vahetada; J jutu järgi olla sel ka palju muid vöimalusi, näiteks saab yhendada telekat ja muidki imesid teha.

Esialgu nautisime siiski siiski yhe kena Norrtälje mehe kogutud muusikat.

J unistas, et kui läheks suvel matkama, magaks bussis (jah, miks ka mitte, aga me pole telkigi mitmed head aastad enam välja vötnud), kuulaks musa ja ta yhendaks sellele systeemile taha köik need imeasjad.

Näis, kui kaugele me hooldust nöudvast suvekodust yldse jöuame...

1

Esimene kord otsustasime suvemaja vaatama minna täiesti spontaanselt

6.märtsil.

Olime tegelikult teel syya ostma. Olin just visanud suure poekoti jalgade juurde ja Runö mäest alla söites teadsin ette, et enne ringteed kysitakse minult, millise poe poole me keerame.

Vaatasin aknast välja: ilus lumine ilm, puhas tee, aega oli...ehkki mul oli veel väike palavik, aga läheks siiski korraks maale?
Värske öhk ja positiivsed elamused ei saa ju tervisele halvasti möjuda.

Möte tuli J-le liiga ootamatult, ta ei keeranud uuele otseteele, mis oli just bussi nina ees. Aga rondellilt keeras nina maantee suunas, mitte poodide poole. E-maantee oli puhas ja kuiv, teeäärsed metsad nagu piltpostkaardil.

Kui me kylavaheteele jöudsime, vöttis vaade meid mölemaid ahhetama. Esimese kaadri tegingi lumme uppunud metsale yle juhi, auto körvalaknast välja.

Kuulasime just Cat Stevens'ilt:
http://www.youtube.com/watch?v=4ihaOLOt29U&feature=related

J laulis kövasti refrääni kaasa, mina koputasin yksemetallile sörmusega rytmi.

Lisagem alljärgnev pilt - köik kokku oli päris metsik elamus:

...oh, baby, it's a wild world....

Puudelt langes siin ja seal lund, mets oli nagu muinasjutust pärit!

Bussi pidime jätma tee löppu, sinna, kus sahk ennast ymber pöörab, sest polnud mingit mötet hakata tegema ylepölve-körgusse lumme oma parkimisplatsi. Kes teab, millal me jälle tuleme...suunasin vaid kaamerat aeg ajalt puudelt alla höljuvale lumele ja murdsime teed oma kodu ukseni. See rada polnuks nagu labidat näinudki, ometi kui mitu korda me olime seda lahti ajanud...

Mis vaade avanes maja juures, sellest saab aimu eelmisest postitusest; ja ylemiselt vasakpoolselt pildilt.


2


Teine kord läksime täiesti ettevalmistatult
10.märtsil, seega alles paar päeva tagasi. Sula oli oma töö teinud. Kahte ylemist pilti vörreldes saab aru. Muinasjutulisus oli läinud ja tajusin täie tösidusega, et see oli ilmselt viimane etendus, mille talv oli meile andnud. Loodetavasti...ja kahju oli ka.

Kevadtalv on ju ilus, aga realismust on kuidagi liiga palju. Nyyd veel pole nii hull, aga kui köik see saast lumest hakkab välja sulama...
Maal on siiski selged, avarad vaated...alljärgnev pilt - tehtud mäest allasöidul - on ykskord juba mu blogist läbi lipsanud, aga see on niisugune tore langus, et lausa sunnib kaamerat töstma...



Maja juures lumel oli köikjal mahalangenud ilu jälgi, kuid eks ka puud said kergendust lumeraskuse alt vabanedes.


Ja mitte ainult langenud ilu jälgi polnud lumel, vaid ka elava ilu omi - oravate jäljemustrid käisid risti-rästi yhe puu juurest teise juurde ja mööda katust ka.
Metskitsed aga olid kasutanud meie eelmise korra (6.märtsi) jalajälgi, et oma vaevalist teekonda läbi sygava lume kergendada; ja alles pool meetrit maja nurgast keeranud oma tavapärasele rajale, mis asub ca 10 m maja pöhjakyljel ja läheb otse alla järve juurde.
Siiski tunnen praegu rohkem kaasa ilvestele, kui metskitsedele, sest just nyyd käib pöhjapoolsemates läänides halastamutu ilvesejaht. Ja sellises lumes pole neil mingit lootust pääseda. Kohe kuidagi ei taha uskuda, et see suur kaslane on nii arvukas, et peab sellist jahti pidama.
Selle päeva löpp polnud samuti kuigi meeldiv, J hakkas öues prahti pöletama ja selles oli midagi, ilmselt plasti, mis oli väga toksiline. Olin uimane ja vaikiv terve kodutee...jah, olin veel teinegi päev J peale tulivihane selle plastipöletamise pärast, pannes sellega meie suhtele tykiks ajaks...varju peale. Tema ei saanud arugi, milles asi, aga ma olen ylitundlik taolise myrgitamise suhtes.
Selle päeva muusikaliseks (kuulasime CCR- terve tee) kokkuvötteks paneks nende parima (aga ehkki mitte just iseloomulikuma) loo: I put a Spell on You. Pigem blues, psyhhodeeliline blues, yks mu absoluutseid top lugusid yle aegade, mis elab muidugi kauem mu kuulamislistis, kui see yks maalekäigu päeva kokkusattumus, kus ma oleks tahtnud köik prahipöletajad tykkis ära needa, ja iseennast oma mustade mötetega...
http://www.youtube.com/watch?v=1sd6MqI8q3A