Vallatult täpiline

Loomulikult esimene möte, mis seoses sönaga "täpiline" tekkis, oli täpiline kangas, kleit, sallike vöi lips; vöi lihtsalt möni muu tekstiil. Ilmselt on see professionaalne kretinism, et mulle yhtki muud täpilist asja pähegi ei tulnud.


Esimene täpiline kleit lasti mulle teha ömbleja poolt. Elasime maal, ja sel ajal oli igas kylas oma ömbleja. Nii ka meil ja nimeks oli tal Kuku Elsa. Kyllaltki kukku-kukku nimi, eks ole, aga nii ma seda mäletan. Tema kleitidel oli ema sönul yks viga: nad pigistasid kaenla alt. Uskusin seda tösimeeli, ehkki minu kleit ei pigistanud kusagilt, aga kui ma nyyd ajas tagasi mötlen, siis kyllap see oli sellest, et ema läks aina paksemaks ja Elsa ei osanud sellistele gabariitidele löikeid kohandada.


Köige ilusamad kangad tulid aga Pärgi mammalt. Too Pärgi mamma oli väga vana naine juba siis, kui ma laps olin. Tema poeg oli söja ajal läinud Austraaliasse ja minia saatis kylanaistele kirju ja mammale pakke, mis sisaldasid örnu shifoonsalle, kauneid nailonrätte, imetabaseid kangaid ja muud pudi-padi. Selliseid, mis nukkerhallil vene ajal olid täiesti uskumatud asjad, pärit teisest maailmast. Mul on möned sallikesed siiani alles. 


Niisiis sai ema tykikese kaunist ja örna kangast, lapse suvekleidi jagu. Olin siis umbes 4-aastane. Sellest tuli päris kena kleit - Kuku Elsa andis oma parima. Ymber kaela (nagu all servaski)oli volang ja see volang oli ääristatud kitsa punakasroosa kandiga, sama värvi olid täpidki, milledest suuremad lähedasel vaatlusel osutusid imeväikesteks lillekesteks.  Kuid sel kleidil oli minu jaoks suur puudus - nimelt oli Elsa meisterdanud volangile, otse rinna ette väikse lipsukese, samast paelast, millest olid volangi kandid. 
See oli minu meelest kohutav detail ja rikkus kleidi täiesti ära! Anusin ema, et selle "koleda lipsu" ära vötaks, kuid ema keeldus kategooriliselt ja ytles, et lipsukest ei saa ära vötta. 
Mäletan siiani meeldimise ja mittemeeldimise segu ja kahjutunnet. Vöib-olla sellest ajast algaski mul täpiliste asjade vastu armastuse-vihkamise syndroom.
Pildil olev kaasaegne kleit on sarnane, kuid volangid on puudu ja lips oli mu kleidil tilluke, korrapärane ja kövasti ette ömmeldud.


Täpilised esemed ise on ju äärmuslikult elegantsed vöi siis kohutavalt labased. Keskmist varianti nagu polegi. 
Ja kui noorelt midagi vastumeelseks muutub, siis vöib hiljem kanduda see tunne ka ilusatele asjadele. 


Mis siis olid vastikud täpilised asjad? Lenini lips muidugi - selline oli tal igas öpikus, plakatil ja pildil.. Isal oli ka selline, aga see oli...veidi armsam. 
Nyyd meenusid ka möned mitte-röivaesemed. Valgetäpilised tassid oranzhil pöhjal olid sel ajal väga populaarsed, aga minu meelest olid need kohutavalt inetud. Mulle kingitud komplekt kadus majapidamisest kiiresti pööningule. 
Sama koledad olid ka täpilised jahu-ja maitseainete purgid. Neid tuli kasutada, sest muud polnud saada, isegi seda kauba-artiklit iseloomustas söna defitsiit.
Olin näinud kylas käies ka ilusaid eestiaegseid kuivainepurke väikeste veskimotiividega valgel taustal; vanatädidel oli samasugused, kuid Tallinna-motiividega.
Unistasin, et saan ka kunagi sellised. 

Täpiline teema kadus aastateks vaateväljast. Kuni nostalgialaine töi 2000-te keskel ka täpi uuesti massimoodi. Möned riided olid väga ilusad ja ja ilmselt oli ka mu teadvus täpi kuidagi rehabiliteerinud. Avastasin, et olen endale ostnud täissiidist täpilise salli, sama täpisuuruse ja värvikombinatsiooniga kotikese; veel yhe salli, millel on vastupidine kombinatsioon - valgel taustal väiksed mustad täpid (aga see kombinatsioon ei meeldi mulle). 
Leida midagi ilusat täpimaailmast pole kerge!


Pildil olev kleit sai selle kandja lemmikleidiks. Ma ei imesta, siin oli köik paigas - öiged värvid, öige täpisuurus, öige kombinatsioon. Kui kleit kolme suvega (2006-2008) sai läbi kantud (harva on mönel kleidil selline saatus) ei olnud kandjal veel täpilise kleidi isu täis saanud. Ja möödunud suvel sain kaasa palve Pariisist täpilisi kleite vaadata.
Ma ei olnud shoppingureisil, vötsin asja lödvalt, kuid vaatasin siiski ka röivapoodidesse. Uudishimust - on siis Pariisi mood midagi erilist? 
Paraku meie peatuspaik Porte Saint-Denis' lähedal polnud just parim koht kauni moega silma nuumata. Poed olid täis odavat hiina rämpsu ja öhtuti hakkasid tänavatel ysna markantselt riides naisterahvad liikuma. Esimesel öhtul ma ei teadnud, et meie hotell ei asunud just kaugel prostituutide tänavatest - ainult yhe metroopeatuse jagu. Oma linnajaost välja söites ja huvituure tehes polnud enam aega riidepoode taga otsida. Sellegipoolest sattusin juhuslikult yhel päeval ka heade ja kallite moepoodide tänavale, kuid need butiigid olid körgklassi jaoks, ja vormis sihvakad uksehoidjad valvasid uste körval. Isegi vaateakent ei lubatud mul pildistada...

Midagi vahepealses hinnaklassis ja täpilist ma siiski leidsin.
Kummaline oli see, et veel suvel 2010 oli hinnasildil teine hind frankides (väikses kirjas loeb välja ca 200 franki).
Kuid sydamekujuline dekoltee seljal oli liiga nöudlik; ka vööjoon tundus liiga lai ning täpi suurus...ei,ei ja veelkord ei! Kleit jäi ostmata.


Nönda ettekääne poode kylastada, et täpilist kleiti otsida, pysis jöus veel viimastel päevadelgi, kuigi ma ei teadnud, kuidas seda prantsuse keeles teha. Yhes poes toksisin sörmega täpilist kanti yhel jakil ja ytlesin: dot-dot-dot;  teises kohas osutasin midagi, mis täppe meeenutas ja ytlesin:  point-point-point. 
"Aa, petit points?!"  
Ma noogutasin. Vastu vangutati pead:
"Non, madam ...." järgnesid vabandused ja seletused, millest ma muidugi aru ei saanud.
Edaspidi hakkasingi kysima petit points'i, aga mida polnud, seda polnud. Vöimalik, et arvati, et ma kysisn gobelääni vöi tikandit, sest tegelikult tähendab petit point just tikkimisviisi (mida ma samuti siis ei teadnud); aga yhes kangapoes sain löpuks ingliskeelse selgituse.
"Jaa, neid kangaid oli veel möödunud aastal, kuid sel hooajal pole täpid moes", laiutati käsi. Raske oli sellist juttu uskuda. 
Täpid on klassika, need on alati moes. 




Vötame vöi tangokleidid. Vöi flamencokleidid. Loomulikult on neile röivastele spetsiaalsed poed ja ilmselt ka spetsiaalsed tekstiilitarnijaid. Nende hulgas on väga kauneid kleite, aga ka päris peletisi, mille värvide-täppide kombinatsioonidja ja yldine väljanägemine ei vasta minu ilumaitsele.
Vaatasin läbi hulganisti pilte, enamasti flamencokleite. Möned flamencokoolid olid pannud välja väga dynaamilisi vötteid. Yhes foorumis öpetati ka sellist kleiti -öigemini selle kohevat seelikuosa ömblema. 

Flamencokleidi yldnimi on bata de cola, aga selle musta ja väga sensuaalse kleidi nimi oli rumbacola.
Ma ei tea, kuidas nimetada meesteriideid, aga siin on yhe spetsiaalse poe meesmodell.     


Kokkuvötteks on täpiliste röivaste ja tekstiilide maailm imeline ja äärmuslik. Mida rohkem ma pilte vaatasin, seda enam kinnistus möte, et kuldset keskteed täpimaailmas pole; vöi pole seda kerge leida.
Mäletan, millist yllatust kunagi yhed mu sukkpyksid esile kutsusid (ihuvärvi pöhjal korrapärased mustad täpid nagu vallatud vörkujäänud putukad). Väga romantiline,  vöi väga rumal - oleneb vaataja silmadest. 
Huvitav oleks teada, milliseid assotsiatsioone kutsuvad täpilised kleidid, lisandid ja vöi täpiline öösärk meesterahvastes?
Minu mees igatahes elavneb ja naerab (mulle tundub, et pilkavalt)...aga ma ei ole kysinud, mida ta mötleb.


Önneks on massimoes päris tagasihoidlikke kleite, kus täpp on oma suursugusest ja metsikust minevikust  vaikima pandud ja neid kleite vaadates ei tule meeldegi kirglik argentiina tango vöi tuline flamenco...ja seepärast on neid vöimalik aastaid kanda, ilma et nad mingeid hm...kirgiöhutavaid seoseid tekitaks.
Vöi siiski?