Kaks ebatavalist ust

Clube Militar Naval,
Lisboa

Selline maja siis... millel on üks uks. mida vähesed näinud on. Portugali mereväega seotud inimesed ehk rohkem. Igatahes on maja kinnine ja sinna viia saavad ainult väga heade sidemetega giidid. Meie InterNation'i giid on endine mereväelane ja praegu merendusajakirja toimetaja. Olen selles majas vähemalt kahel õhtusöögil käinud ja ometi pole ma tähtis nina või president, kes seal pidevalt pildil on, vaid üks nimetu võõramaalane, kes ammuli suuga Portugali kultuuri endasse sisse imeb. (Olen sedasi saanud ka Parlamendis ja Lissaboni linnavalitsuse hoones käia. Need on uhked majad, uksed samamoodi, ka ekskursioonile saab, kui väga tahtmist on). Aga Mereklubi...! niisiis see uks on mereklubi keldris, köögi nurga taga sopis ja sinna ei vii see giid igaüht. 

Legend on kahjuks meelest läinud, tegemist on jaapanlastega (ilmselt oli maja mingil ajal Jaapani saatkond) ja see keldris asuv uks on tegelikult olnud nende seif... mul on nii kahju, et detailid on meelest läinud ja pole aega enam Joao käest küsida, ta seletaks seda mulle suurima entusiasmiga.

Teatro Nacional de São Carlos 

Teine uks, mis mulle on sügava elamuse jätnud, asub Sao Carlose vanas ooperimajas. Õieti on see usterivi... need uksed viivad teatri loozhidesse. Olen seal majas nii eksursioonil käinud kui ka mõned korrad etendusi vaatamas. Maja on selline, nagu ta 1793.a. avati ja seda on kõikjalt näha... need kitsad uksed, need ukselingid... Kord tuli mul poole etenduse poelt viimaselt korruselt välja hiilida. Juba seegi oli elamus...

PS. Ma vabandan konarliku kujunduse pärast, aga ma ei suuda rohkem selle bloggeriga võidelda!

Graffity x 4

Lisbon

Amora

Almada

Lisbon

 

Yann Tiersen!

 

Võtsin praegu piletid ära. 21,juuli, Cascais.

Mõtlemata, kus ma järgmisel suvel üldse olen - äkki hoopis Eestis... Viljandi folgil näiteks; mõtlemata pandeemia peale; mõtlemata, et kui ma olen siin, kas ma siis ise enam Lissobonis elan, sest korter on ju müügis ja mul on plaanis siit kaugemale kolida... Niisugune hetkeotsus kui veel saab olla!

Aga sellel otsusel on tugev põhi. Muidugi, muusika meeldib mulle üle keskmise. Kontsert eelmisel aastal oli suur elamus. Sinnasaamine oli mitmete pöörete ja naljakate juhtumitega, sest on kaks Coliseumi ja mina arvasin, et see Lissaboni oma, kus ma juba olin käinud, teadmata teise samanimelise olemasolust halligi. Õnneks paar päeva enne kontserti ikkagi tabasin ära, et too Coliseum asub hoopis Portos, maa teises otsas! (Kui ma nüüd sinnakanti elama lähen, siis pean jälle siiakanti, st Cascai'sse reisima, kusjuures piletit võttes mõtlesin - kui hea, seekord on lähedal). 

September 29, 2019, at Campo Pequeno and September 30 at the Coliseum in Porto, Yann Tiersen will take the audience on a sensory and engaging journey through their latest album ALL, released last February.

Imelik lugu Yanni kontsertidega, saavad alati olema lisareisidega. Muidugi ma saan ka piletid enne ära müüa, sain päris viimased tegelikult...

Niisiis aasta tagasi broneerisin toa Portos, ostin rongipileti ja sõitsin Portosse. Ei kahetse ei teekonda, Porto põgusat nägemist ega veel vähem kontserti! 

Isegi tavaline hostel/kortertuba osutus huvitaks kohaks. Või vaevalt ma niipea oleks sattunud kuulsasse Lello raamatupoodi, mis võiks olla klooster-hotelli The Literary Man kaunis tütar... või näinud Porto vana raudteejaama uhket kahhelplaatidega kaetud saali... või ostnud väikesest butiigist ehtekunstniku käest erkoranzhi salli, mis on siiani lemmik...

Kuulamiseks sama album aastast 2019, "ALL".

Kuulates seda muusikat saate isegi aru, et ma olen 21.juulil Cascais üks neist õnnelikest. Seda muidugi juhul, kui kõik toimib...

ANNOUNCEMENT

Due to the global situation caused by the pandemic of COVID-19 and public health uncertainties, EDPCOOLJAZZ festival is postponed to 2022, as the conditions necessary for its realization are not gathered at the moment. The event will be rescheduled for July 2022.

Sildid

2 elukohamaad ühe posti otsas

Sildid ja sildistamine on enamasti korrastav tegevus. Kas just teistel alati hea meel on, aga sildistaja tunneb kindlasti mõnu oma tegevusest.

Tulemus aga võib olla üllatav kõigile. Näiteks see viidatulp ja need kaks minu poolt ringidega  tähistatud elukohamaad tegid mind üsna emotsionaalseks. 

Mind ennast ei ole enam ammuilma  sildistama tuldud - kodumaa reeturite ridadesse võisin mõnede arvates kuuluda  viimati 2000ndate alguses. Need maad, Rootsi ja Portugal, on 10-kordse distantsivahega - vastavalt 310 ja 3015 km kaugusel mu oma isamaa nurgakesest. See on omakorda poole tunni autosõidu kaugusel sellestsamast kohast huvitavate teeviitadega... kui ma vahel harva kodumail olen.

Seevastu kohanimed Haninge (või ka Eskilstuna mõnel pildil) ning Fundão ei tekita minus erilisi emotsioone. Pole seoseid. Haningesse sattusin harva, sealkandis sai väga ammu paar korda Tyresta rahvuspargis käidud. Eskilstunast olen ainult mööda sõitnud, tollal polnud kunagi aega, et ühele toredale tuttavale külla minna.

Mis puutub Fundão'sse, siis sellele tuleb veel kõva paarsada kilomeetrit lisada, et minu praeguse elukohani jõuda. Koht on samuti nägemata.

Suudle kokka ka!

Punane laik hommiku-hämaras  serveerimisruumis tõmbas tähelepanu. Hommikulaud oli kaetud ainulaadses raamatukogus/hotellis. See maja ja idee teha taoline hotell vääriks täiesti omaette juttu. Nimelt on see silt üleval Óbidos'e linna hotelli The Literary Man köögis kamina kohal. Aga hotell ise... vana kloostrihoone, mis on täis tuhandeid köiteid igal pool kuhu jalg astub ja silm seletab... seda peab ise nägema ja kogema. Ei puudunud toast öökapikirjandus, baari-restoranikirjandusest rääkimata. Sinna oleks võinud jäädagi!

Naine teab...

Selle sildi jäädvustasin naljaviluks moodsas kohas nimega Lx Factory. See on Lissabonis üllatavalt sarnase keskkonna ja energiaga koht kui Tallinnas asuv Telliskivi loomekeskus! Aga kordi suurem... seega ka mitmekesisem ja huvitavam. 

Jah tõesti, milleks Google, kui kohvikus on moblakeeld...

 

See oli üks ainulaadsemaid hommikusööke minu elus, serveeritud meie kambale sealsamas Lx Factory's ühes kohvikus mitmekümne hulgas... Ei tea, kas ma selle koha uuesti ära tunneks? Õnneks on mul rohkem pilte ja need aitaksid leida. 

Siin on silt ka - RESERVADO ja selle peegeldus salvrätitopsil.

Amália Rodrigues

Käisime eelmisel suvel Alentejos ringi sõitmas ja sattusime sildil mainitud kohta. Grupp maju olid saanud aasta tagasi ilusa kujunduse fado-kuninganna auks. Panin kokku hädapärase kollaazhi. Ka siin on peegeldus... kes märkab.

Kogu see postitus on nagu mäng - näidatakse ainult tibatillukest osakest hoomamatust tervikust. Nii see on ka siltidega: osa neist informeerib, osa õrritab ja osa näitab nii vähe, et mõjub vastupidiselt. Mida üks silt võib varjata? Kaheksa aasta taguses silditeemalises fotojahis panin midagi üles, mis kuulus viimasesse kategooriasse. See oli vabamüürlaste uks Norrtäljes...

Uks nr.2 on üleval Fotosahtlis ja see pole sugugi vähem salapärane.

OLID AJAD...

 

Muusika

Latin the Mood 17.10.12 Stallet

Ma vöinuks siia panna mistahes pildi, köik sobiks nii teaduslikult (iga värvitooni saab kirja panna helina ja vastupidi); iga pilt tekitab mingeid meeleolusid, mida saab omakorda muusikaliselt väljendada ja köige otsesem ja lihtsam oleks panna pilt mistahes muusikutest helisid kuuldavale toomas.
Paningi vötte plaadiesitluskontserdist. See oli eriline olukord, kus yks pundiliige polnud kodumail, aga kindlasti taheti, et ta oma loo esitamisesest osa vötaks. Köik (lavaheli ja otseylekanne Austraaliast) olid synkroonis (mitte nii, nagu mönikord uudistes, kus vööral maal reporter peale kysimust tykk aega noogutab ning alles siis vastab, sest signaal tuleb viivitusega).

What it is? Mis see on?

Patarei - the place of paranoia

Patarei sea fortress-prison 2013

On the left picture is the helpful person who gave us smart advice to climb up and see something what everybody can't see (the angry guard saw us later but luckily not up on the building!)

Patarei: 3x black and white

In 1828 Nicholas I of Russia mandated the building of the sea fortress of Patarei. Completed in 1840, it is located on area of 4 hectares (10 acres). Over the years it has had different functions – in 1867 functioning as barracks, in 1920 as a prison and since 2007 as a Culture Park.

This unique 19th century example of Tallinn’s top architecture has now in the 21st century changed from a longtime symbol of repressions to a favorite place for residents of the nation’s capital and visitors, a multifunctional place to spend free time (http://www.patarei.org/en/patarei-sea-fortress-prison/)

Patarei fortress-prison (from 1840)

Huvitav ehitis

Pildid on enamasti majast seest, kahjuks pole mul esitleda selle keeruka kujuga maja pöhiplaani ega saamislugu. Tean ainult, et on saadud arhitektuuripreemia.
Kui mind moodne ehituskunst rohkem huvitaks, kyllap oleks ysna hea vöimalus täpsemaid andmed saada, sest yks pereliige töötab selles hoones kolmandat aastat. Tema aga kaebab talvel jaheda maja yle ning ega tedagi see ehituskunsti ime väga vaimusta, sest hubasust on seal tegelikult vähevöitu.
Pildid on tehtud enne suurt sissekolimist, kui suur osa majast oli veel tyhi, siseöued korda tegemata ja muru niitmata. Maja oli enne omanikevahetust ka mönda aega tyhi seisnud.

kaks patja

Sigtuna pilte

 Need pildid on enamuses täiesti töötlemata (mönel väiksed parandused vöimalikud), seega pole need minu viimase aja erilised saavutused, aga suurim saavutus iseenesest oli (suhteliselt juhuslikult) Sigtuna ära näha. Ja see mida ma nägin, yletas igatahes minu ootusi. Jäi kindlasti veel palju vaatamata-uurimata ja on soov kindlasti tagasi minna.
Löpuks ka kaks kehvema valgusega pildikest Sigtuna vanast Raekojast. Loodan, et järg saab tulema ka lossivaremetest, sadamast ja muust huvitavast.

Lotta kassimaskid

Siin on kunstnik. kellega ma rääkisin köige kauem ja köige sydamikumalt (pilt: http://kulturlagret.nu/) .Ta on kunstiharidusega kunstiöpetaja ja oskab inimestega hästi lihtsalt yhise keele leida. Yks kassimask oli juba ära ostetud ja mul oli kange tahtmine isegi midagi kaasa viia. Hind oli kaubeldav ja taskukohane. Ta ei varjanud tösiasja, et suurtes galeriides pole sedalaadi töid mötet myya - yle 500.- ei saa kysida ja siis saaks tema kätte ainult poole sellest, mis on ilmselgelt liiga vähe. Ytlesin, et tulen niikuinii ateljeesse ka muid töid vaatama, aga kassimaskid jäid kyll väga hinge. Rääkisime veel kassidest ja maast ja ilmast. Lotta Lagerson on samuti Värmlandist, Östra Ämstervik'ist, kus tal on väikses majas ateljee, graafikatöötuba ja korter. Seda on lihtne leida, väike kyla, punane maja ja seinal silt Art Gallery. Koputage ja tulge vaatama! - ytleb Lotta. 

Östra Ämstervik on koht, kus kirikuaias puhkab Selma Lagerlöf. Ja kyllap on seal muudki huvitavat.

Peale oma töötoas maalimise tegutseb ta ka Kultuurikoolis, on seotud koolide kunstiprojektide ning öpetajate väljaöppega. Ja veel...aga kodulehel on köik kirjas ja ka paljude muude tööde näidised yleval.

Mind hämmastasid köige rohkem need eri-ilmelised näod. Köigis neis oli midagi, aga milline oli minu oma? See oli ka yks pöhjus, miks ma pangaautomaati raha vötma ei jooksnud - ma ei oleks suutnud valida! Pärast kodukalt vaadates selgus, et neid vöib olla veel rohkem...
Teiseks oli hämmastav tehniline idee ja teostus. Köigepealt - tekstiili taaskasutus! Kerged, ainult paarsada grammi. Näitas ka seest - liim ja liiv. No mis sa kostad, on ikka andekaid inimesi!
Aga köige tähtsam on ikkagi kunstniku loomingulisus - kui neid kassilöustu vaadata, siis ei jää selles mingit kahtlust.

Renée maskid

http://reneebreig.com/

Renée Breig on rahvusvaheline kunstik. Näitused New Yorgis, Itaalias, Taanis, Hiinas, Saksamaal ja muidugi Rootsis.
Aga mis ma räägin, siin  http://reneebreig.com/ on köik olemas.

Muide, maskidega pilte ma kodukalt ei leidnud, enamus maale on figuurideta värvilaigud (mis on muidugi väga pealiskaudne kirjeldus). Tihti on kasutatud kulda, mönikord liimitud löuendile tekstiili vöi muid komponente, mis siis on kaetud värviga, detaile eriliselt esile toomata. Töötab värvide sygavus ja koosmöju. Disainib ka ehteid. Mulle ta ytles, et pole kunsti öppinud yheski professionaalses kunstikoolis, hakkas täiskasvanuna maalima veedaliku kunsti kursustel. Nyyd on ta ise veedaliku kunsti öpetaja (vedic artlärare). Huvitub joogast.
Ka tema lubas mul pilte välja panna, veel pole jöudnud kontakti vötta, et näidata, mismoodi ma seda tegin.

Aga nyyd siis maskid, milledega René Breig seekord väljas oli:

detail

Isiklikult on mul nende tööde kohta möned tehnilised mötted, aga sellest kirjutan oma jutublogis. Nimelt polnud ta ainus maski-ideed kasutanud kunstnik sellel näitusel ja vördlusmaterjal oli päris...huvitav, kui pehmelt öelda.

Ida maskid

Autor: Ida Stridsberg

Ida elab Värmlandis, Åmotfors'is, mis jääb Norra piiri äärde ja on Stockholmi-Oslo vahelisel möttelisel joonel umbes 3/4 peal. Natuke pöhja pool E18 maanteest, mis on nende linnade vaheline pöhiline yhendusmaantee, kaardilt vaadates lausa järvede vahel.
Midagi märkimisväärset seal väikses kohakeses (ca 1400 elanikku) turistile leida pole, tyypiline Kesk-Rootsi maastik. Mainima peaks ehk  17.sajandist pärinevat rauasulatusahju (masugn), millest sai alguse järgmisel sajandil Åmotfors'i rauatööstus. On suur golfiväljak ja muuseum nimega Eda Skans.
Igatahes lubasin kylla minna, kui jälle Oslosse söit ees on.

Ida'ga sain tuttavaks möödunud laupäeval Kungsträdgårdenis, kus ta oma töödega (needsamad maskid, muud skulptuursed elemendid ja möned maalid) väljas oli. Maskid on minu meelest midagi yrgset ja samas mystilist. 

Mul oli hea meel, sest sain ka yhtlasi elava fotojahi jaoks objekti - teemale mask. See oli minu antud märksöna ja seda andes pidasin tookord silmas vuuduu'likke asju ning oma Veneetsia-stiilis karnevalimaski, aga avastasin, et viimane on kolimistega kaduma läinud. Niisiis uudishimu näha öitsvaid kirsse ja huvi vaadata kunsti oli igatepidi loov ettevötmine.

Pildid on yles pandud Ida loal, muud materjali näeb kodulehel http://idastrida.blogspot.se/?view=magazine