Talv, järve ääres

27. ja 28. novembril oli päev läbi vihma sadanud ja tuuline olnud; sellegipoolest oli päris soe sygisilm, nagu tervel novembrikuugi. Aga 28-nda öhtupoole hakkas vihmast lörts saama ja tuul vaibuma...
29.-30.novembril sadas vahetpidamata -  maa kattus veatu valge vaibaga ainult kahe päevaga.
Esimesel talvekuu päeval oli juba päikseline nagu tänagi. Säärast äkilist talve algust ma ei mäleta, et täpselt 1.advendiks on väljas lausa piltpostkaardimaailm.

Pildid on tehtud pyhapäeval, 2.detsembril.
Siin on töötlemata pildid, esimene valik ligi saja pildi hulgast (mis ei pruugi jääda viimaseks valikuks nii korrigeerimise kui lisamise-äravötmise möttes).

november vösas

Päikeseloojangud on pateetilised, aga mitte vösas. Seal kuldab öhtune päike säärast ohakast ääremaad, kuhu inimese jalg tavaliselt ei satu. Vöi noh, siin meie kandis käivad möned koerajalutajad ka mööda vösa ääri pidi. Sest loom tahab köndida ja ega neid kohti palju pole, kus inimese silmale iga päev uut vaheldust oleks. Aga önneks annab vaheldust ilm ja aeg. Öhtused  ja hommikused tunnid on ilusad, keskpäevane on igavam nii värvidelt kui valgusemängudelt. Pilves taevas on veel hullem, siis tahaks ainult ruttu koju, köik on hall ja yhetaoline. See aasta on sääraste hallide päevadega hiilanud. 

Need pildid on tehtud 12.novembri öhtupoolikul - nyyd läheb ju kella neljast pimedaks. Kui palju aastaid, aga ikka ei taha selle sygisese pimedusega leppida! Ja kui vahel päikest näitab, ongi pidupäev. 

elektrikapp sygisel

Ma ei suutnud välja valida, milline on neist parim. Tömbasin pildid X-large formaadist väiksemaks, et järele möelda, milline saaks neist suures formaadis esitletud...ehh, esimene oli öige! Vöi mitte...?

vana mees

Ei, see ei ole pilt elust enesest...et vaevatud vanadus ja lootusrikas noorus ja...
Need ei ole minu leitud näod ja ma ei tea fotograafi,  kes need leidis.

Tegin yhest pildist jöhkra töötluse, sest toote naturaalsus ja realism tekitas segadust ja imelikke mötteid. Töötluse tegin juba ammu, see oli möeldud fotojahi jaoks teemal "Vana mees", aga unustasin vahepeal ära. Ja eks ta ole natuke liiga teistmoodi ka. Pealegi mitte minu enda leitud nägu, natuke nagu vööraste sulgedega ehtimine oleks see olnud, kui tagantjärgi mötlema hakata. Aga täna leidsin ta yles ja kahju oli jagamata jätta. 

Teise Sahtli lood on suurepärane koht seda teha.

See on veinivanamees, kalli veini vana mees. Aga mitte löbus viinaveininina, nagu veinisildi puhul vöiks oletada, vaid pigem istanduse vana ja väsinud tööline, kes tiksub viimaseid päevi viinamäel kergemaid abitöid teha.
Mötlikult alkoholipoes jalutades, et näiteks öhtuks uut ja huvitavat veini leida, ehmatab see vana mees oma lootusetu pilguga. Ta nagu vaataks mulle järele. See ei ole "osta mind" pilk. See on resignatsioon. "Ma tean sust köike ja ma tean, mis on elu..."
Minu jaoks kehastab ta töötut kusagil Hispaania kolkakylas.
Ma ei hakka esitama möttetut kysimust, miks valiti selline shokipilt yhele veinile, ma hakkan seda uurima.

Leidsin!
Renowned photographers Bèla Adler and Salvador Fresneda have paired together with Spanish agency Moruba to create a modern project for sustainable viticulture:Matsu’s photographic wine series. In this beautiful packaging, the labels for Spanish-based organic winery Matsu reveal the portraits of three generations that devote their lives to the vineyard. 
http://www.lostateminor.com/2009/06/17/matsu-photographic-wine-series/

Veini suurepärasest maitsest: http://thebirchbeat.blogspot.se/2012/06/those-eyes.html

sygisvärvides

taevapeegeldused

3.septembri öhtupoolikul pöikasime sadamasse, et enne maalt ärasöitu paati kontrollida. Kell oli 18.30, kui sadamasillale astusime. Oli vaikne ja soe, aga aega oli vähe ja pimeda saabudes poleks mötet olnud kaugemale välja söita. Et kasvöi Norrtäljeviken'isse välja jöuda, vötaks vanal paadil see mitu tundi ja tagasi ju tuleb samuti tulla. Me polnud selleks ette valmistatud. Vihmane suvi oli paadisöidud väga harvaks teinud ja nii kaob ka valmisolek ning harjumus. Prooviks sai siiski mootorile hääled sisse löödud, millest sugenes möte teha yks tagasihoidlik tiir siinsamas lahesopis, tunnikese puhata ja päikseloojangut vaadata. 

Tagasi olime paadisillal juba 19.10.
Meie puhkepausi oli ära rikkunud järgmise kaldasopi ehk rahva ujumiskoha juurde tulnud töömees, kes trimmeriga hakkas körkjaid niitma. Olime just mootori välja lylitanud ja minu väsinud mees otsustas veidi pikali visata, mina aga nautisin vaikust, vee löhna ning imelisi peegeldusi. Oli nii vaikne, et oleks ka möne looma nahistamist körkjatest kuulda vöinud... ja siis äkki selline plärin, mis kaikus yhelt kaldalt teisele ja tagasi.
Löime meiegi mootorile uuesti hääled sisse. Suigatamisest ei tulnud midagi välja, isegi mitte vestlusest.
Aga see pool tundi andis pildid, mida vaadates alles nyyd aru saan, et see oli elu maaliliseim pool tundi merel.

PS. Asukoht Google'i kaardil pole täpselt Skogsviken, aga vast köige lähedasem sellele sopile, kus meie väike sadam on. Google'l puuduvad paljud väiksed kohanimed vöi kattuvad need möne teise, aga tähtsama kohanimega - antud juhul satub meie laht nime järgi hoopis kuhugi mujale.

Lapsed ja liblikad

Must valgel

Sigtuna pilte

 Need pildid on enamuses täiesti töötlemata (mönel väiksed parandused vöimalikud), seega pole need minu viimase aja erilised saavutused, aga suurim saavutus iseenesest oli (suhteliselt juhuslikult) Sigtuna ära näha. Ja see mida ma nägin, yletas igatahes minu ootusi. Jäi kindlasti veel palju vaatamata-uurimata ja on soov kindlasti tagasi minna.
Löpuks ka kaks kehvema valgusega pildikest Sigtuna vanast Raekojast. Loodan, et järg saab tulema ka lossivaremetest, sadamast ja muust huvitavast.