Päikeseloojangud on pateetilised, aga mitte vösas. Seal kuldab öhtune päike säärast ohakast ääremaad, kuhu inimese jalg tavaliselt ei satu. Vöi noh, siin meie kandis käivad möned koerajalutajad ka mööda vösa ääri pidi. Sest loom tahab köndida ja ega neid kohti palju pole, kus inimese silmale iga päev uut vaheldust oleks. Aga önneks annab vaheldust ilm ja aeg. Öhtused ja hommikused tunnid on ilusad, keskpäevane on igavam nii värvidelt kui valgusemängudelt. Pilves taevas on veel hullem, siis tahaks ainult ruttu koju, köik on hall ja yhetaoline. See aasta on sääraste hallide päevadega hiilanud.
Need pildid on tehtud 12.novembri öhtupoolikul - nyyd läheb ju kella neljast pimedaks. Kui palju aastaid, aga ikka ei taha selle sygisese pimedusega leppida! Ja kui vahel päikest näitab, ongi pidupäev.
No comments:
Post a Comment