Kohtumine Ôpetajaga

Kui Ôpetaja tuleb kaugelt Eestisse, pole see igapäevane syndmus. 20.novembril see juhtus.

Igasugust rahvast kogunes von Krahli ja kindlasti polnud see tavapärane kontserdipublik, ehkki seekord väljendas Ôpetaja oma mötteid muusikalisel kujul.

Muusikal, yldse helidel on hiina meditsiinis kindel tähendus. Pole saladus, et helidega/muusikaga saab ravida. Tagasihoidlik kuulutus ukse körval valgel A4 formaadis paberilehel ytleski: Tervendav muusika.

Pärast kontserti vöttis mind vaikselt irvitama, see oli köige pesuehtsam jazz ja jammimine. Ma kujutan ette, et mönedele vanematele prouadele, kes seda tyypi muusikat yldse ei kuula, vöis olla see paras katsumus. Kaks naist minu körval, ärinaise välimusega, soliidsetes kostyymides, olid silmnähtavalt rahulolematud ja lahkusid enne löppu. Aga mina lustisin koos enamiku kuulajatega.

Algus veidi venis, kuid rahvast kogunes kogu aeg juurde, peagi polnud enam yhtki istekohta.

"Kas ta töesti tuleb siia kylma ja röskesse novembrikuisesse Eestisse", mötlesin, see tundus nii uskumatuna.

Olin ise Rootsist kohale tulnud ja köik oma muud käigud selle yrituse järgi rihtinud. Millal ma siis viimati Padilla't nägin? Olin kuulnud, et ta vahel Eestis käib, aga ka see oli minu jaoks ammu. Mina nägin teda ilmselt viimati...Hispaanias, Tien'is, vöi oli see hiljem ka korra Tallinnas, kui me koos väikese seltskonnaga Pirital söömas käisime? Kumb kord oli enne? Köva kymme aastat on möödunud, kui mitte rohkem.

Minu tee oli mind köigest sellest eemale viinud, aga Tien on kogu aeg mu mötetes olnud...nagu viimane varjupaik. Kus köike tehakse öigesti ja loodusega kooskölas. See ei ole klooster, aga sinna saab minusugune alles siis minna, kui köik muud sidemed on kadunud.

Aga ma olin elu pöördepunktis talitanud täpselt Ôpetaja soovituse vastaselt.

"Ärge vötke selles eas uusi koormaid, uusi suhteid, ärge looge uut pereelu, sellega te lähete tagasi 20-aastase naise programmile. Lastelaste eest hoolitsemine on samuti arengu seisukohalt tagasiminek, mis ei anna aega pyhendunud edasiarenemiseks.

Eriti sobiv aeg uueks arenguks on just siis, kui lapsed on suureks kasvanud, elukogemus omandatud ja vanus lubab veel öppida ja syveneda, kogemust öpituga täiendada".

Kas just söna sönalt, aga sellisne möte oli tema jutul, mida ma Hispaanias loengul kuulsin.

Sisimas ma teadsin, et tal on öigus. Kuid karikas polnud löpuni joodud, olen lihtsalt yks tavaline inimene ja mitte pyhendunud öpetuse järgija. Ammugi mitte ravija.

Kuid mingi side oli jäänud ja seal ma siis olin.

Ma ei oodanud muusikalt midagi erilist - see vöis olla shamaanlik ymin, lokulaua kolksumine, aga öhtu edenedes selgus, et see oli töesti selline jazz, mis mulle istus. Ôpetaja vöttis läbi lugude meile jutustada köike seda, mida ta tavaliselt räägib ka loengutes.

Teda toetasid kolm muusikut, kaks noort meest ja fantastiliselt hea naine, kes mängis, nagu köik teisedki muusikud, mitmeid pille - suupilli, flööti jne. Ta oli töeline proff. Kahjuks pole mul temast pilti.

Köigepealt oli esimene lugu vägivallast.

"Meie planeet on täis vägivalda. Vägivalla vastu aitab jöud, aga mitte väline, vaid sisemine jöud", ytles Ôpetaja.

Oli juttu armastusest.

Oli lugu haigusest ja sellega leppimisest, sellest kogemusest öppimine.

Oli lugu elust - synnist surmani.

Viimane lugu oli ekstaasist. See on see, mis viib edasi, annab informatsiooni körgemalt, lohutab ja ravib.

Niimoodi selgitas Ôpetaja iga loo juurde pisut tagamaid Nej-Jing filosoofia valguses. Tölgiti nii Eesti kui ka Soome keelde.

Targad sönad ja hea muusika, mida vöib veel rohkem tahta! Sellest jätkub järgmiseks kymneks aastaks...

PS. Kuna minu pieteeditunne ei lubanud Ôpetajat välguga sihtida, on pildid nagu nad on...

Viimane pilt on yllatustantsijatest.

Teadsin kindlatest allikatest, et see pidi olema Ôpetajale yllatus. Vaheajale minnes panid pillimehed pille ära, kui äkki makimuusika mängima pandi ja mustlastantsijad ruumi tormasid. Ja hämming oli ilmselge, seda oli meeste nägudeltki näha. Noored pillimehed hakkasid rytmi kaasa plaksutama ja nende jalad tegid tantsusamme. "Mustlannad" olid väga efektsed ja esinesid hästi. (Kahjuks etteteatamata esinemise töttu polnud aega enam prozhektoreid ymber sättida, need olid suunatud lavale ja tantsijad olid valgusvihust väljas).
Mulle meenus vana hea film "Julm romanss", mille möningaid stseene olin YouTube'st just hiljuti vaadanud.
See öhtu andis rohkem, kui ma iganes loota oskasin...