Esimene,
Eesti ajas, möödus meil Ameerikas hoopis autos, teel Oswego Lake'st Bridgeport Village'sse, nii et me seda tähelegi ei pannud. Mul polnud "Eesti käekella" käe peal (ega yldse kaasas).
"Estonian watch"-iks kutsun ma tegelikult paar aastat tagasi John'i poolt mulle Dubaist toodud vigurliku kujuga ilusat kella, mille John kinkis mulle vist lohutuseks (ehkki ma kella yldse ei vajanud), kuna ta esimese, samasuguse kella ostis Inxule synnipäevaks.
Inxu kell on sinise sihverplaadiga, minu oma pärlmutrine. Ja kuna ma seda kella just Eestis käies käe peale panen, siis käib ta omasoodu ka kodus Eesti aega. Muidu ma teda eriti ei kasuta, sest numbrid pole selgelt loetavad, on rohkem iluasi.
Niisiis Eesti aastavahetus läks täiesti tähistamata mööda, kas siis eesti kella-aja puudumisest vöi hajameelsusest.
Pealegi olime niikuinii Jöulud juba kodus ära pidanud, isegi shampuse olime ära joonud juba 23.detsembri öhtul - yhe palju tähtsama syndmuse puhul - seega meie jaoks olid need perekesksed pyhad niiehknii möödas ja vana-aasta öhtu möll pole meile kunagi eriti oluline olnud. Mitmed viimased aastad on noored selleks ajaks lahkunud ja jätnud meid lapsehoidjateks - siis ju hilist möllu enam ei harrasta...veel varasemad Norra aastavahetused on ammu seljataga, viimane kord sealolles toimus Thais katastroof ja see vanaaastaöhtu oli pigem matusemeeleolus syndmus, kui löbus pidu...
Millegipärast on mul yldse elus mitmed aastavahetused kuidagi lörri läinud, eriti nooruses, kui leidsin ennast uusaasta hommikul haige peaga ei-tea-mis-seltskonnast ja kindlasti polnud ka taksot saada, nii et tuli kylmetada ja mönikord tikk-kontsadel läbi hangede kuidagi koju saada.
Millegipärast on mul yldse elus mitmed aastavahetused kuidagi lörri läinud, eriti nooruses, kui leidsin ennast uusaasta hommikul haige peaga ei-tea-mis-seltskonnast ja kindlasti polnud ka taksot saada, nii et tuli kylmetada ja mönikord tikk-kontsadel läbi hangede kuidagi koju saada.
Teine, Rootsi aja järgi peetud:
Tund aega hiljem olime me juba Bridgeport Villages (seesama ilus koht, kuhu olime esimesel väljasöidul sattunud vihmase ilmaga).
Oli päikseline päev ja köik oli veelgi ilusam, kui esimene kord. Panime auto parkimismajja, John tormas Borders'isse raamatuid ostma, mina tegin pilte. 
Siis läksime sööma. Ja nii kui me restoranis möned sammud teha saime - ees administraator meid lauda juhatamas, tema järel John ja nende järel mina - libisesin ja kukkusin pörandale! Mul olid kontsaga saapad jalas ja ilmselt oli parketil veidi niiskust, ehkki ruum oli väga kena ja puhas... Murdosal sekundist, kui nägin et maailm keerab pildi lakke, suutsin möelda - kaamera on taskus, appi, kui see nyyd katki läheb!
Ja siis ma olingi seal selili maas. Käis vist myrts ja John vaatas tagasi. Inimesed ahhetasid ja yks mees minu lähedal hyppas mulle appi. Ka John tuli kohe mind pysti aitama. Admin ehmatas kohutavalt ja saatis meid lauda, lubades tuua mulle kylma vett.
Kysiti, kuidas ma ennast tunnen. Ma olin pigem ehmatanud sellest tähelepanust kui kukkumise shokist. Pea oli veidi uimane, aga mitte väga; parem käelaba veidi valus, aga ainult veidi.
Kobasin kaamera järele. Olin selle enne sisseastumist kiiruga sulejope taskusse pistnud. Kaamera oli terve. John kontrollis selle funktsioone - köik töötas.
Istusin kaunis jahmunud näoga ja siis saabus kylm vesi ja yks restorani töötaja, pea-manager, kes istus minu vastu ja vaatas mulle sygavalt silma.
"Kas teil on pretensioone? Kuidas te ennast tunnete? Kas te ei tahaks midagi öelda, vöi kaevata, vöi paluda vöi arsti...vöi juua midagi?"
Ja siis ma olingi seal selili maas. Käis vist myrts ja John vaatas tagasi. Inimesed ahhetasid ja yks mees minu lähedal hyppas mulle appi. Ka John tuli kohe mind pysti aitama. Admin ehmatas kohutavalt ja saatis meid lauda, lubades tuua mulle kylma vett.
Kysiti, kuidas ma ennast tunnen. Ma olin pigem ehmatanud sellest tähelepanust kui kukkumise shokist. Pea oli veidi uimane, aga mitte väga; parem käelaba veidi valus, aga ainult veidi.
Kobasin kaamera järele. Olin selle enne sisseastumist kiiruga sulejope taskusse pistnud. Kaamera oli terve. John kontrollis selle funktsioone - köik töötas.
Istusin kaunis jahmunud näoga ja siis saabus kylm vesi ja yks restorani töötaja, pea-manager, kes istus minu vastu ja vaatas mulle sygavalt silma.
"Kas teil on pretensioone? Kuidas te ennast tunnete? Kas te ei tahaks midagi öelda, vöi kaevata, vöi paluda vöi arsti...vöi juua midagi?"
Kui sulle ikka noore Freddie Mercury teisik sygavalt oma pruunide silmadega otsa vaatab, siis mida sa hing oskad öelda? Kus ma olen? Mis ajastus? Ja miks ta arstiks hakkas?
Hakkasin millegipärast rootsi keeles rääkima, et mul on ainult kukkumisest shokk ja ma ei soovi midagi. Parandasin ennast, tölkides oma jutu inglise keelde, ise(endast) ja juhtunust veel rohkem hämmingusse sattudes.
Manageri ilme oli pysivalt murelik. Löpuks libistas ta oma visiitkaardi mu ette lauale ja kordas veelkord, et kui mul ainult on soove, kysimusi vöi etteheiteid (ka hiljem) ärgu ma köhelgu talle helistamast. Ka hiljem...!
Manageri ilme oli pysivalt murelik. Löpuks libistas ta oma visiitkaardi mu ette lauale ja kordas veelkord, et kui mul ainult on soove, kysimusi vöi etteheiteid (ka hiljem) ärgu ma köhelgu talle helistamast. Ka hiljem...!
Aga visiitkaardi järgi tuli helistada mitte Freddie'le, vaid Zack'ile.
John teadis märkida, et nad restoranis kardavad, kuna ma vöin nad kohtusse kaevata ja valuraha nöuda. Eht ameerikalik lähenemine, kuid paistis, et manageril oli tösi taga.
John teadis märkida, et nad restoranis kardavad, kuna ma vöin nad kohtusse kaevata ja valuraha nöuda. Eht ameerikalik lähenemine, kuid paistis, et manageril oli tösi taga.
Löpuks toodi meile söök-jook. Jöime vist veini, huvitav kombel on osa asju peast täiesti pyhitud; aga mäletan, et toit polnud suurem asi - mulle ei maitse hiina toit, millest mitte kunagi aru ei saa, mis see on ja millest tehtud.
Körval-laua rahvaga tekkis peale minu kukkumist väike kontakt ja kui kell Rootsi ajas sydaööd löi (Ameerikas oli veel ju alles löunaaeg), töstsime klaasi ja soovisime Rootsi-head-uut-aastat. Soovisime seda ka naljaviluks körvallaua rahvale, sest kohe, kui nad olid kuulnud, et oleme Skandinaaviast, oli mönel käepärast vötta sealtkandist esivanemaid. Tekkis löbus vestlus ja ma peaaegu unustasin kukkumise.
Körval-laua rahvaga tekkis peale minu kukkumist väike kontakt ja kui kell Rootsi ajas sydaööd löi (Ameerikas oli veel ju alles löunaaeg), töstsime klaasi ja soovisime Rootsi-head-uut-aastat. Soovisime seda ka naljaviluks körvallaua rahvale, sest kohe, kui nad olid kuulnud, et oleme Skandinaaviast, oli mönel käepärast vötta sealtkandist esivanemaid. Tekkis löbus vestlus ja ma peaaegu unustasin kukkumise.
Siis leidsime, et ega see pole möni uue-aasta pidu ja sättisime ennast lahkuma. Öhtu oli veel ees. Magustoidu isu mul polnud, pea oli veinist vöi kukkumisest natuke uimane. Arve toodi sönadega "our manager is taking care..." ja lisaks arvele kaks hiina "soovikypsist". John vöttis arve, et maksta,kuid seal seisis $ 00,00 .
Esimese kypsise söin ära Santa Barbaras (juba uuel aastal), seal oli umbes selline tarkuselause:
Sinu soovid täituvad, kui sa vötad vaevaks neid soovida.
Aga niisugusesse kohta kui Santa Barbara ma ei olekski osanud ennast ka unes soovida...too good to be true . Järelikult on veel suuremad vöimalused ees - tuleb nad ainult välja möelda!
Kolmas
aastavahetus, siis päris Ameerika oma on veel kirjutamata.
Kolmas
aastavahetus, siis päris Ameerika oma on veel kirjutamata.
Aga ega sellest palju polegi rääkida, vöiks öelda, et magasime sellegi peaaegu maha.
Sel juhul vöiks aastavahetuse söömapeo symboolselt asendada hoopis päev enne hotellis pyhapäevasel brunch'il käimisega.
Sattusime sinnagi juhuslikult, kuna olime hommikusöögi erakorraliselt sisse maganud. Hotellikylastajatele maksis brunch pool täishinnast, seega ca $10 inimese kohta. Peaaegu 3x vähem kui Victoria buffee, isegi täishinnaga oleks odavam tulnud. Söök ei olnud mujalgi Ameerikas kallis.
Brunchilauad kaeti suures keskses buffee-osas, mitte hommikusöögikohvikus ja sinna tuli ka ymbrusest inimesi einestama. Menyy oli täiesti ameerikalik - lahutamatud egg&bacon, vorstikesed, siirupis ligunevad ylimagusad saiakesed, koogid, jäätis jms; kuid tänu Oregoni omapärale vöi siis hotellikoka eelistusele oli ka palju värsket kraami ja minu suureks meeleheaks - ylirikkalik ja maitsev kalavalik! Käisin visalt kalalaua vahet - nagu ma seda alati buffee'des teen - ja jätsin isegi suure rostbiifi proovimata. See oli tohutu lihakäntsakas, mida hoiti soojas ja kust körge valge mytsiga kokapoiss löikas soovijaile viile. Teine kokopoiss tegi soovijaile pannitoite. Ehk siis wok'i. Olid ka pannkoogid, vahvlid ja pannkoogitaignasse keeratud soolased ja magusad suupisted.
Sel juhul vöiks aastavahetuse söömapeo symboolselt asendada hoopis päev enne hotellis pyhapäevasel brunch'il käimisega.
Sattusime sinnagi juhuslikult, kuna olime hommikusöögi erakorraliselt sisse maganud. Hotellikylastajatele maksis brunch pool täishinnast, seega ca $10 inimese kohta. Peaaegu 3x vähem kui Victoria buffee, isegi täishinnaga oleks odavam tulnud. Söök ei olnud mujalgi Ameerikas kallis.
Brunchilauad kaeti suures keskses buffee-osas, mitte hommikusöögikohvikus ja sinna tuli ka ymbrusest inimesi einestama. Menyy oli täiesti ameerikalik - lahutamatud egg&bacon, vorstikesed, siirupis ligunevad ylimagusad saiakesed, koogid, jäätis jms; kuid tänu Oregoni omapärale vöi siis hotellikoka eelistusele oli ka palju värsket kraami ja minu suureks meeleheaks - ylirikkalik ja maitsev kalavalik! Käisin visalt kalalaua vahet - nagu ma seda alati buffee'des teen - ja jätsin isegi suure rostbiifi proovimata. See oli tohutu lihakäntsakas, mida hoiti soojas ja kust körge valge mytsiga kokapoiss löikas soovijaile viile. Teine kokopoiss tegi soovijaile pannitoite. Ehk siis wok'i. Olid ka pannkoogid, vahvlid ja pannkoogitaignasse keeratud soolased ja magusad suupisted.
Ei mina jöudnudki peale kalade palju muud maitsta. Proovisin yhte magustoitu (mis polnud eriti hea), yhte pöldmarjakooki, mis oli ylimagus ja millest söin ainult marjad pealt. Aga maasikaid vahukoorega - jaa ja veelkord jaa!
"To the bitter end", nagu John ytleb - siiski ka möned read reaalsest, Ameerika-ajalisest vana-aastaöhtust endast.
"To the bitter end", nagu John ytleb - siiski ka möned read reaalsest, Ameerika-ajalisest vana-aastaöhtust endast.
Tagasipöigates vana aasta viimase päeva hommikusse: oli veel lootust, et ehk me saame hotellist öigel ajal minema ja lennukipiletid varasemaks vahetud ja juba vana-aastaöhtuks Santa Barbarasse.
Aga töö venis pikemaks ja see plaan ei läinud täide. 
Kahtlesin ise ka, kas meil önnestub öigeks ajaks kohale jöuda - Portlandis oli öösel olnud väga halb ilm ja tihe udu (kahtlustasin kui graafikus lennukid lendavad, tyhistamisi oli igal pool palju, TV-uudised näitasid kogu aeg olukorda yle riigi). Istuda vana-aastaööl kuskil lennujaamas? Kus? (Portlandis? Los Angeleses?) Ja siis veel söita pimedas ca 150 km Santa Barbarasse? Ning väsinult kukkuda hotellis magama?
Kahtlesin ise ka, kas meil önnestub öigeks ajaks kohale jöuda - Portlandis oli öösel olnud väga halb ilm ja tihe udu (kahtlustasin kui graafikus lennukid lendavad, tyhistamisi oli igal pool palju, TV-uudised näitasid kogu aeg olukorda yle riigi). Istuda vana-aastaööl kuskil lennujaamas? Kus? (Portlandis? Los Angeleses?) Ja siis veel söita pimedas ca 150 km Santa Barbarasse? Ning väsinult kukkuda hotellis magama? Polnud just meelitav perspektiiv.
Olin seega päris rahul, et vana-aasta viimase päeva hommikul tuli päike välja ja me ei pidanud ka paaniliselt pakkima ja kohe ära söitma. Just sellel päeval sain ma tegelikult parimad pildid nii Bridgeport Villagest (see kukkumine oli tegelikult väike episood) kui ka hiljem hotelli lähedalt pargist, kus nägin väga lähedalt oravaid koos mängimas ja sain häid pilte sealgi.
Niisiis, B.V.-.s restoranis kukutud, söödud ja jälle tagasi Oswego Lake's hotellis, tegin ymbruskonnas esimese väiksese jalutuskäigu. Eelmised päevad oli ju laussadu olnud. Mu esialgne eesmärk oli öhtuks kusagil lähedalolevas söömakohas laud kinni panna. Käisin lähimas, Stanfords'is kysimas (kuna seal mulle meeldis ka) - no problems, tulge aga, kohti on. Selge pilt, enamik inimesi istuvad ikkagi sel ajal kodus ja ei läbusta ringi, nagu Eestis alati oli.
Edasi jalutasin ringi, tegin reipalt pilte ja siis kui päike loojus, läksin tuppa. Tegime veinikuubikust kaks pakki lahti (neli 250grammist pakikest veini kokkupakitult liitriseks kuubikujuliseks pakendiks, hästi hea lahendus transpordi möttes); söime ja jöime kylmkapist ylejääke, mis me WholeFoods'ist olime kokku ahnitsenud. Ikka möttega, et järgmisel päeval jooke lennukisse kaasa vötta ei saa, samuti lahtist toitu, ja et pärast läheme sellegipoolest korralikule vana-aasta öhtu dinner'ile.
Kuid nagu alati Ameerikas, tuli meile kella kuue paiku kallale tappev, ajavahest tingitud väsimus. John heitis magama. Ma ei osanud arvata, kuidas ma suudan silmi sydaööni lahti hoida. Proovisin samuti tukkuda, aga ei önnestunud. Jorutasin internetis, sest see on teatvasti parim ajaviitja.
Siis oli kell yheksa. Oli selge, et me välja sööma ei lähe - köht oli veel liiga täis ja ma ei uskunud, et restoran yle yheteistkymne töötabki, kuna olin vahepeal kuulnud, et ka hotelli fuajees olev baar paneb kell 23.00 uksed kinni. Rahvas läheb ju siin koju...meile soovitati söita Portlandi downtowni, seal pidi alles see öige öö-elu käima. Aga seda me ju ka ei tahtnud! Pealegi, siis ei saa ju John kui autojuht toostigi vötta.
Ajasin John'i kella yheteisku paiku yles. Tegin viimased väiksed juustuleivakesed ja avasin heleda kadakaölle. John pani ennast vastumeelselt riidesse. Kui ta kuulis, et fuajee baar oli juba suletud, läks tal tuju ära.
Öhtu löppes sellega, et jöin yksi ölut, söin vöileivad ja vahtisin aknast yksikuid rakette, mis siin-seal kaugemal kiirteede taga linnaosas yles lasti. John vaatas telekat. Ka mina ei viitsinud selle niigi kyllalt köleda hotelli fuajeesse minna vöi mönele körgemale korrusele töusta, sest puude vahelt poleks niikuinii midagi eriti näha olnud.
John pikutas ikka veel syndsalt riietes, siis käis korraks vaheldumisi elutoa ja magamistoa akna juures (ehkki erineva sygavusega maja fassaadil, olid nad siiski yhele poole) rakette vaatamas ning löpuks sydaöösel löime ölleklaase kokku - viisakusest vöttis ta yhe suutäie ölut...ning läks löplikult magama. Kadaka öko-ölu oli töeliselt kibe ja kadakene, mitte naljapärast polnud sel taoline nimi. Osa jäigi joomata.
Ajasin John'i kella yheteisku paiku yles. Tegin viimased väiksed juustuleivakesed ja avasin heleda kadakaölle. John pani ennast vastumeelselt riidesse. Kui ta kuulis, et fuajee baar oli juba suletud, läks tal tuju ära.
Öhtu löppes sellega, et jöin yksi ölut, söin vöileivad ja vahtisin aknast yksikuid rakette, mis siin-seal kaugemal kiirteede taga linnaosas yles lasti. John vaatas telekat. Ka mina ei viitsinud selle niigi kyllalt köleda hotelli fuajeesse minna vöi mönele körgemale korrusele töusta, sest puude vahelt poleks niikuinii midagi eriti näha olnud.
John pikutas ikka veel syndsalt riietes, siis käis korraks vaheldumisi elutoa ja magamistoa akna juures (ehkki erineva sygavusega maja fassaadil, olid nad siiski yhele poole) rakette vaatamas ning löpuks sydaöösel löime ölleklaase kokku - viisakusest vöttis ta yhe suutäie ölut...ning läks löplikult magama. Kadaka öko-ölu oli töeliselt kibe ja kadakene, mitte naljapärast polnud sel taoline nimi. Osa jäigi joomata.
Tegin kergendustundega hyppe voodisse.
Mööda sai saadetud/vastu vöetud see Ameerika omagi, ja punkt kirjas!
PILDID:1. Christmas tree, Bridgeport Village
Tyypiline konstruktsioon ilmselt. Nägin, kuidas Santa Barbaras seda lahti vöeti. Koonus on koostatud metallist lahtivöetavatest röngastest, mille kylge on tihedalt kinnitatud kaunistusvanikud. Mulle väga meeldis. Avalik kuusk ei pea olema 'päris' - milleks eriliselt vöimsaid, omal kombel haruldusi igal aastal tappa?
Ise-asi on kojumyygikuuskedega - need on harvenduspuud vöi myygiks toodetud.. Toas on ka vaigulöhna tunda ja yldse isiklikum kokkupuude...kes seda soovib ja selle eest maksab...minu meelest igati OK.
2. B.V, tykike keskplatsi kuuse lähedalt;
2. B.V, tykike keskplatsi kuuse lähedalt;
3. Kooslus: tagaplaanil Oregoni symbol, nn oregoni mänd* , bambus ja jöulukaunistus;
4. Midagi talvist...vörreldes kohalikega olin ka mina suht talviselt riides - vt.peegeldust ukseklaasil. Ja need saapad...
5. Buffee 30.detsembril
6. Essa! Hommikusöögist ilmajäänud John on esimene, kes sööma tormab
7. Vaade hotelli aknast
8. Ilus ilm vana-aastaöhtuks
9. Oregoni orav
10. Öitsev pöösas, B.V.
* roheline ehk rannikuebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. viridis) [Coast Douglas Fir]. See on kõige kiiremakasvulisem ja suuremõõtmelisem hariliku ebatsuuga teisend. Kasvab merelise kliimaga aladel Californias, Oregonis, Waschingtonis ja Briti Columbias. Okkad pikad (kuni 4 cm), sirged, valkjasrohelised, oksad rõhtsad, käbid suured, 7–10 cm pikad, kattesoomused ulatuvad seemnesoomuste tagant välja ja pole tagasikäändunud. On kõige külmakartlikum teisend ja Eesti kliimas tema kasvatamine ilmselt ei õnnestu.
No comments:
Post a Comment