Olen teist päeva hotellis. Kirun ilma ja kylmi pörandaid ja ise-ennast, et köige kylmemad jalanöud, sh toakingad, oskasin kaasa vötta.
John söitis juba varahommikul möned miilid siit edasi firmasse ja vehib seal tööd teha. Väljas on koerailm ja ega mul siin polekski kuhugi minna, siin ei jalutata, vaid söidetakse. Huvitav, kas see on nii määratud, et mina, va kylmavares, igal pool hotellides pean aina kylmetama?
Önneks on "lennukisokid" kaasas, aga ega needki eriti ei aita. On ikka kyrjavaimu kyttesysteem - magamistoa nurga taga asuvas vannitoas kytab sauna, nii et tolmu körbehais taga (kui ma kangi pöhja tömban) ja magamistoale see kah juba möikab, aga elutuppa see soe ei jöua, ei saa laua taga istudagi - jalad jäätuvad. Olen juba kaks korda kuuma jalavanni teinud...
Panin kohvi jooksma, seekord dii-kohvi, st. decafeinated. Vähemalt kuum jook - kuni John tuleb ja me kuhugi sööma läheme. Kysisin toateenijalt, et kus on teepakid - polegi, teed saab restoranist. Nujah, vat kus lugu. Esimest korda Ameerikas... Mujal maailmas on ikka teepakikesed ka, kui juba miniköök ja veekeetja on...aga, kurivaim, ega selle kohvikeetjaga teed ju saagi teha, kohvi maitse jääks juurde...
Oleks ikkagi pidanud keedupulga kaasa vötma, no kus'sa selist asja oskad ette näha! Kaasa vötsin lolli peaga hoopis fööni - yhe igivana, kunagi ammu-ammu John'i poolt Ameerikast toodud riistapuu, mis teeb jubedat häält, annab tulikuuma öhku, aga omab ymberlylitust ja kolmeharulist kahvlit siinsele voolule. Oleksin pidanud yks samm edasi mötlema, et föönid on vannitoa sisustuses ju olemas, vähemalt Crown Plazades ja kindlasti suitides. Seekord on meil koguni Presidential Suite, aga ega ta Dubai omast parem kyll pole. Ameerika hotellid on pidevas kasutuses ja pisut kulunud. Ja kui väljas on köle, vihmane ja tormine nagu koduses Vesterålenis, siis tahaks soemat tuba ka. Olgu, aitab virinast, kogu Ameerika kannatab praegu tormide, vihma-ja lumesadude käes.
Aga selle vana koletis-fööni vöiks tegelikult siin ära visata, oleks symboolne kaks'nd-aastat-hiljem liigutus - ameerikast oled sa vöetud ja ameerikaks pead sa saama...
Käisin just oma nuga ja lusikat taga ajamas. Toateenija oli arvanud, et need pärinevad restoranist ja oli need koridori seina äärde töstnud, et pärast koos muu kraamiga alla restorani kaasa vötta. Näitasin talle noa kyljes olevat silti $3.49: jäi uskuma, et ikka minu ja värskelt ostetud. Ega ta kyll inglise keelt ei rääkinud, aga aru ikka sai. Tyypiline laiapuusaline ja lahke Juanita.
Käisime nimelt eelmisel öhtul yhes suures toidupoes - Whole Foods Marketis. http://www.wholefoodsmarket.com/
Puhas, väga hästi kujundatud, avar, midagi sellist pole ma igatahes Euroopas näinud, et nii suur pood vöib olla ainult mahekaupa täis! Firma toetab kohalikke farme ja tema filosoofia annab silmad ette meie jutupaunikutele, kes ökoloogiast ja mahekaubast aina räägivad, aga siin see TÖÖTAB ja ei ole mingi hale nurgatagune keldripood vaid igast ICAst kenam supermarket.
Väljusime kahe koti toiduga, mis kassa juures meile taastuspaberist kotti ära pakiti (soovitati ka firma mitmekordselt kasutavat riidekotti, aga kuna me olime seal täiesti juhuslikult siis...) - niigi läks ca $80 maksma. Samas, kui arvestada, et see oli töenäoliselt kallis ja hea pood, siis vöis oma päevaraha ka niimoodi ykskord kulutada.
Jöhvikaveini peaks kyll koju tooma, selline huvitav asi - mingi kohaliku farmi käsitöö, vaevalt me enam siin Oregonis WholeFoodsi satume.
Juustude lett vöttis jalust nörgaks ja mida muud ka seal poes kyll polnud! Ostsime puuvilju - köigil suured kirjad Organic, mina ostsin pappkarbitäie kuuma ja koorest suitsulöhe suppi - suurepärane - ja Ceasar salati kanaga (kehvapoolne, polnud isegi Rooma salat, vaid jääsalat ja kaste oli liiga äädikane , sedagi oli liiga vähe ning kanatykid olid purukuivad). See oli seni ainuke toiduline pettumus, kui mitte hotelli hommikukohvi arvestada - aga see pidigi Ameerikas kehv olema. Siis ostsime veel rostbiifi löike, yhe pika prantsuse saia, klaaspudeli kadaka ölut Juniper Pale Ale (see oli ainus, mis polnud 6-pack); vöid; siis needsamused - vaatan tschekilt:Lafayette noa ja lusika; bambustaldrikud 6 tk.; lahjat heade bakteritega jogurtit (seda pakuti ka hotellis, muidu poleks osanud kyll sadade sortide vahel valida); ja vahtrasiirupi-pecanpähkli koogi ning 1,5 L piima Johnile. Kuna öko-värk, oli piim homogeniseerimata, rasv oli kogunenud tykkis peale, aga olevat olnud hea maitsega. Mina rööska piima ei joo, ehkki vöiks huvi pärast proovida, pool on veel kylmkapis järel. (Muide, ei mingit minibaari hotellitoas kiusatust tekitamas!).
Ja oleks peaaegu ostnud kookoskiust tehtud vanninuustiku, aga see maksis ysna palju ning tundus huvitavale kujule vaatamata väga kare - ostsin yhe teise, poole odavama, kah ökoloogilise, aga vist tehisliku.
Ja mis teebaar seal oli, Inxu oleks löplikult hullunud, juhul kui ta juustude juurest oleks yldse suutnud edasi minna. Loodusliku kosmeetika osakonnast ma parem ei räägigi. Ka pölled, pajalapid, lauanöud, konservid jms kandsid ikka sama öko-ideed. Isegi kauboisärgid oli puhtast ökopuuvillast, kaabude villast rääkimata, niisamuti laste asjad, mähkmed, indiaani jalanöud. Tahtsin osta susse selle kylma toa jaoks, aga arvestasin ymber eesti rahasse - ca 2000 krooni! Olid kyll lambanaha ja mitmekihilise tallaga ja kasutatavad nii öues kui toas ja puhas käsitöö. Kallid olid ka triibulised villased pölvikud, nahktald alla ömmeldud. Just sellised nahktallaga sokid olid mul lapsepölves.
Paljud kaubad olid suurtes pakendites, nii jäid väga huvitavad leivad ostmata. Kuna Oregoni piirkond on metsamarjaderohke, siis isegi yhed miniciabattad olid kuivatud jöhvikatega. Ka hotelli hommikuse pudru sisse saab panna jöhvikaid (ikka kuivatatud, vähese suhkruga), vahtrasuhkrut ja kaerakröbulaid. Puder ise on kyllalt vedel kruubipuder, aga mis viljast, ma ei teagi.
Ostud tehtud, söitsime läbi kvartali, mis nägi vihmasele ja madala taevaga ilmale vaatamata välja nagu muinasjutt. Tundus rikkama piirkonna ostukoht olevat, aga polnud yhtegi parkimiskohta ja vihmaga yhest poest teise lipata kah poleks viitsinud. Pealegi oli soe supp mul syles söömist ootamas. Aitab sellest poodlemisest esimeseks korraks, mötlesin, see oli mu esimene pood Ameerikas, juhuslikult siis selline, ökoloogiline.
Muide, see pecanpähklikook on rikkaliku ja huvitava maitsega, aga teist korda enam ei ostaks.
Koostis: Pecans, Amen Bee Honey, Whole Eggs, Pure Maple Sirap, Pure Vanilla Extract, and Sea Salt.
Ehhee, selge, see oli meresoola maitse, mis mind segas. Ma ei viitsi taigna koostist panna, see on enam-vähem sama, ikka nat. mee, jahu, vöi, ja meresoolaga...
Tagasi hotelli söites pani John öigest teeotsast (exit) mööda. GPS hakkas kohe marsuuti korrigeerima, aga oli pime, sadas, oli öhtune tipptund ja kuna olime peateelt maha söitnud körvalteele, kus oli vähem valgust, olid ka uued juhatatavad teeotsad kehvasti näha. John pörutas veel paarist korrigeerutud marsuudi teeotsast mööda, GPS vaikis solvunult ja ei öelnudki meile enam: "calculating rute". Sattusime kuhugi elektriliinide alla, söitsime yle raudtee, aga kuidagi ei saanud tagasipöörata, öige tee lilla joon kaugenes meie autot tähistavast noolest yha. Löpuks siiski önnestus mingile platsile söita ja nina ymber pöörata ja uuesti oma märgistatud teele lähemale saada. Ja ennäe, GPS hakkaski köva häälega jälle teed seletama.
Portland, Oregon
Hotell Crown Plaza,
Lake Oswego
PS.
Täna tuli söbrannale kirjutades möte selle loo pealkirja muuta, st. mitmusesse panna - et saaks seose "Minu esimeste triibulistega"...aga noh, nii hull see asi ei ka olnud.
13. jaanuar
No comments:
Post a Comment