Minu esimene suurem torm (12.11.2004)

Olin just Tallinnas Kaisi Inxu-emmele üle andnud, poes käinud ja valmistusin mönusalt 10-päevasest lapsehoidmisest välja puhkama. Mul oli aknaga kajut soodsas kohas 6-ndal dekil, kaasa oli ostetud lugemist ja head toitu, sh Presidendi kohv ning koogikesed; seekord oli mul kotti peidetud isegi keedupulk ja kodune Bodumi söelaga lemmikkohvikruus, loomulikult illegaalseks kohvikeetmiseks, pssst! Täielik luksus, kui möelda kalli ja vastiku kohvikukohvi peale, mida Regina peal pakutakse.
Köik oli kena, ainult ilmateade ei töotanud ilusat tagasisöitu.

Öösel Stockholmist Tallinna poole tulles oli küll natuke köigutanud, ja hommikul vöttis meid juba sadamahoone uksel märga embusse töeliselt Tallinnale omane novembriraju . Kutsusin Kiisu takso meid üles korjama, et mitte esimese tunniga läbimärjaks saada...
Läks see päev kuidas ta läks, Kaisi sai koju, mina oma kaubad ja löpuks olin ma tagasi laevas.

Niisiis tegin kohe väikese kohvi ja maiustasin.
Peale seda läksin vaatama, kas infolauas on laiemat ajalehevalikut täiendamaks minu lugemisvara. Nähes üht laeva töötajat just minu ees merehaigusevastast tabletti küsimas, vötsin minagi ühe, nii igaks juhuks, et kui juba tasuta antakse (muide, esimest korda selle nelja-aastase söidupraktiga puhul) ning läksin kajutisse tagasi, möttega pühendada end lesimisele ja lugemisele, mis on sageli parim osa öhtust, eriti peale väsitavat traavimist tuulise ja vihmase linna vahel.
Laev juba köikus, ehki polnud veel Naissaare tagant väljagi saanud. Kuna oli tunda, et vöimalikku hilisöhtust baarikülastust seekord ei tule, pesin ja hakkasin riideid vahetama, et kohe voodis valmis olla, kui ilm hullemaks keerab.
Äkki, kohvrist riideid vöttes, tömbasin mingi rumala valeliigutusega kaela vöi selja paigast. Lihtsalt käis üks valus nöks.
Ka suurem köikumine ei lasknud ennast kaua oodata. Olin seepeale kähku voodis ja horisontaalis, sest mulle ei meeldi mitte kuidagi püstiasendis tuikuda, pealegi jään ma siis raudselt merehaigeks. Läks nii kiireks, et jöudsin vaevalt ühest tekist rulli köhu toeks moodustada ja teise teki alla pugeda, nii et osa riideidki jäi selga...
Nii ma lesisin ja vabastasin teki all end tasapisi ülejäänud riietest. Igatahes oli üsna sant olla.
Edasi oli juba raske aru saada, kust algas halb enesetunne laeva köikumise töttu vöi oli pöhjuseks kaelast läbi käinud nöksakas.
Öhtul hiljem, ilmselt juba üheksa-kümne ajal, töusis päris tösine torm, hiljem räägiti, et tuule kiirus oli kohati olnud ca 30m/sek.
Laev läks vastu lainet nönda, et üles-alla köikumisele lisandus järsk raputamine. Nagu oleks veoauto kastis istunud, mis risti vastu kartulivagusid söidab; vöi nagu oleks nähtamatu käsi ölgadest raputanud. Kujutage sellist autosöitu ette mitte minuteid, vaid tunde, ja mitmeid tunde! Selline raputamine ei kestnud kogu töusmise-vajumise tsükli, vaid tekkis peale seda, kui laev oli ninaga vastu körget lainet ramminud: köigepealt käis mürts, laev värises ja rappus ja siis langes nina ees alla; siis töusis nina ja rammis järgmist veemassi. Raputamisvabadel hetkedel vajusin möneks sekundiks unne vöi pigem teadvusetusse olekusse, kuni järgmine mürts mind teadvusele töi ja mina palusin härdalt taevaisa see piinamine löpetada...
Körvalasetsevatest kajutitest kostis sünkroonset öökimist. Imestasin, et mind see ei häirinud ja südant pahaks ei ajanud.
See väsitav olukord kestis niivörd kaua, et mu keha, eriti kael ja selg ning pörunud sisikond hakkasid lausa valutama. Tundsin, et olen nähtamatute kaigaste poolt läbi pekstud.
Muidu tavaline üles-alla rullumine mind niiviisi ei väsita, seda muidugi juhul, kui ma saan pikutada; mööduka lainetuse puhul kiikumine on meeldiv ja isegi erootiliselt möjuv.
Aga siin oli asi erootikast kaugel. Önneks küljelt küljele köikumist peaaegu polnud, asjad liikuma ei läinud, isegi toit ei kukkunud aknalaualt alla (ehkki mötlesin, et kukkugu, mina ei töuse!) Müra ja kolkimine see-eest oli küll kohutav, seda just akna olemasolu töttu. Kuulsin, kuidas lained mühinal vastu illuminaatorit vajusid ja siis suhises rauast seina taga vesi, öudselt ja kummaliselt. Ma ei vaadanud kordagi aknast välja, ma koguni pöörasin selle poole selja. Mötlesin, et kui see laev peaks pöhja minema, ei suuda ma enda päästmiseks liigutada ilmselt sörmeotsagi...jah, töusmine vöi kuhugi minek ei tulnud köne alla. Kaalusin isegi voodisse soristamist, sest ma polnud vöimeline töusma, et WC-sse minna.
Alles kusagil kahe aja öösel, kui mürtsud ja raputamine löppesid ning laev raskelt töusis-vajus, sain löpuks puhata...
Käisin ka WC-s ja kogesin tunnet, kus pott istumise alt ära kadus - vöi höljusin ma ise hetkeks poti kohal? Kuna piinav rappumine oli läbi, tundsin ennast üllatavlt hästi; tervenemise kindlel tunnus oli ka karjuvalt tühi köht. Kuid köikumine oli liiga suur, et endale süüa otsima hakata. Önnelik hea enesetunde üle, mötlesin röömsalt, et söön 4-5 vahel, kui laev korraks Marienhamnis seisab.
Ärkasin, kui laev oli juba saarestikku jöudnud. Kell vöis olla 7 vöi 8, saarte tagant kumas koidutaevas. Loomulikult oli meri peaaegu peegelsile, horisondil olid vaid üksikud tumedad pilvesiilud, nagu meenutamaks möödunud sünkjat ööd...
Tegin värske kohvi ja söin ühe maitsva kohupiimakreemi, ehkki alguses ei saanud arugi, et enestunne oli imelik.
Nüüd oli uus ja eriliselt vastik tunne ja peale sööki läks asi aina halvemaks. Tekkis iiveldus ja pea oli tuline. Olin imestunud, sest kindel maa oli samahästi kui jalge all, see ei saanud olla merehaigus.
Aega oli maabumiseni küll, proovisin lugeda. Kuid miski ei aidanud. Olin nörk ja süda läikis. Löpuks helistas John ja ei saanud aru, miks ma ei suuda ruttu asju kokku pakkida, et esimeste hulgas maale tulla...
Tulin laevalt maha viimaste hulgas.
Iiveldus vaevas mind veel mitu päeva. John imestas, et ma nii kaua merehaige olen. Alla kummardamine, seda teatud kindlas asendis, andis sarnase ebameeldiva tunde, nagu esimene kord, kui valus nöks kaelast läbi käis.

Kuu aega olin kummardamisega üsna ettevaatlik, sest niipea, kui tegin ettevaatamatu liigutuse, hakkas halb, tekkis kerge iiveldus ja ja pidin voodisse heitma, et jöudu koguda.
Kui hiljem teise suure tormi löppedes mingeid sääraseid järenähtusid polnud, sain löplikult aru, et see "kaelanikastus" oli ainus pöhjus, miks ma nii kaua ennast peale reisi halvasti tundsin.
Sellele teadmisele vaatamata tekkis äärmine vastumeelsus laevareiside vastu ja tösine hirm uuesti tormi kogeda. Seda enam, et juba oli järgmine reis kindlaks määratud.