Siin on pildid 4.jaanuarist 2011. Hommikul oli olnud päiksevarjutus (80%), mida me ei näinud, aga terve päev oli taevas kummaline ja päike valgustas sygav-sooja tooniga köike, mis ette sattus. Nii see taevane dramatism jätkus Stockholmi kohal kuni loojanguni.
Juba hommikul aknast välja vaadates oli olnud paljutöotav pilt, sama jätkus kogu teekonna vältel linna. Pildistasin isegi auto kyljeaknast, sest maailm oli äkki väga värviline...
Nyyd aga loo avapilt:
Nii nagu taevas, nönda ka maa peal
Ma ei teinud pildis tehnilisi muutusi, ei lisanud heledust, ehkki kaamera oli lugenud olukorda pimedamaks, kui see tegelikult oli.
Galärvarvet on piirkond, kus ma sel päeval ringi liikusin, hoides muuseumite-poolsesse kylge, mere äärde.
Köndisin ymber Vasa muuseumi hoone, käisin Meremeeste kalmistul ja Estonia mälestuspaigal, vaatasin Nordiska muuseumit iga kandi pealt...jälgisin kuidas trammid edasi tagasi söitsid - see oli midagi uut minu jaoks, sest varem oli neid näha ainult suvel. Aga kevadest saati käis ju trammiteede renoveerimine ja nyyd on väga lihtne aastaringi kesklinnast otse Skanseni-kanti saada.
Löpuks läksin tagasi Aquariumisse, kus korjasin yles vaimustuses lapse, kes mu kaamera haaras ja ka möned kalad ja konnad mälestuseks pildistas.
Siis läksime koos Nordiskasse, kus köigepealt söime löunat (soovitan soojalt, hea köök ja maitsvad toidud, ehkki pisut kallimad, kui mujal). See-eest on aga muuseum lastele tasuta, mängutuba maksab 20 SEK, kuid see on väike raha nii vahva mängukoha jaoks.
Nyyd aga veel möned jalutuskäigu pildid:
Esimene, mida Estonia-seinal nägin, oli...Urmas Alenderi nimi, see oli nii ootamatu, et lausa tardusin paigale...nimi oli heledas päikeselaigus, otse silmade ees...tegelikult mul ei olnud plaanis pikemalt peatuda ega nimesid lugema hakata. Kunagi tahan niikuinii kirjutada laevahuku kohta, nönda siis helgesse päeva ma rohkem surnuaia pilte ei pane. Kalmistu oli iseenesest väga huvitav, silma jäi näiteks Edward von Krusenstierna (1885-1958) ja tema kaasa hauakivi. Oli palju saksa nimesid, nii mönedki neist tundusid mulle olevat ka Eestiga seotud. 
Ka Vasa muuseum on ju tegelikult mälestus hukkunud meremeestele ja maja tume korpus sobib sellesse möödaniku-meenutuste kanti hästi:
Vaade Estonia mälestuspaigast merele. Sik-sakiline taevas pysis muutumatuna, lahtise vee kohale oli töusnud udu, muu öhk aga oli selge ja puhas. See oli kummaline kontrast. Siinkohal ma pean kiitma Rootsi valitsust, et nad leidsid sedavörd sobiva koha laevahuku mälestuse jäädvustamiseks. Seinalt ei puudu ykski nimi ega riik...Kiviseinte vaheline ala on eraldatud nurk, kus inimene saab segamatult omaette olla, hingelt nukruse nutta ja puhastatuna välja astuda ning merd silmitseda. Ei mingeid autoteid ega melu, äraminek pargist ja piirkonnast annab kohanemisaja; niisamuti nagu kohaletulek valmistab ette kohtumist minevikuga.
Löpetuseks: Nordiska muuseumist on rohkem kirjas lauapealses http://lauapealne07.blogspot.com/2011/01/moned-pildid-moodunud-paevist-ii.html ; Aquariumisse otsustasin ise minna suvel, kui sealsest kohvikust avaneb vaade suvisele lahele purjekate ja paatidega; ja kui on vähem rahvast...Barcelona samasuguses, aga tunduvalt vöimsamas kohas on käidud, niisiis väga suurt uudishimu mereelukate vaatamiseks polnud. Peab mainima, et meie Aquariumi kassa ja riietehoid oleks nagu 100 aastat ajast maas. Kitsas, kulunud ja vaene. Laste riided ja kärud olid hunnikus, hädavaevu sain K mantli nurka nusarasse suruda ja loota, et selle pärast ka kuhja alt yles leian, riidepuud olid tihedalt täis, oma mantlit kyll pörandale panna ei tahtnud. Oli koolivaheaeg, rahvast oli meeletult. Lasteaiadki olid tulnud suurte gruppidena. Oli kisa, nuttu ja trygimist. Ja oli kuulda rohkelt vene keelt. Hiljem Nordiska juures nägin turismibusse - köik olid Venemaalt (vöi Soomest), venekeelsete sildikestega bussi esiaknal: "Kruiis 3-ks päevaks"; "kruiis 5-ks päevaks"... . 
No comments:
Post a Comment