Sunday, 18 September 2011

Kuidas ma endale esivanemad ostsin

Pole siin midagi imelikku, vanasti vöis talupoegki krahviks saada, kui ta suutis tiitli osta. J.Lotmani uurimuses vene aadelkonna ajaloost on lause:
Ja lõpuks: eksotismidena eksis vene ülikkonda ka välismaiseid tiitleid. Näiteks üks talupoeg Stroganovi järeltulijatest ostis endale Itaalia tiitli "San Donato krahv".
Muidugi, enamik tiitleid kingiti mitteaadlikele teenete eest.

1. Jöulueelne majaost

Taolisele edevale tiitlijutule vaatama kulges meie lugu palju kaasaegsemal viisil. Meie ei ostnud tiitlit, vaid suvemaja ja saime 'esivanemad' kogemata kauba peale.
Kui me pangas tehingut sölmimas olime, sisenes boksi daam, kellesarnast tänaval ei näe.
Ka pangas tavaliselt mitte.
Ka mitte telesaadetes...ehk kui, siis mönes ajaloolises filmis.


Pikk, sale, hallipäine, riietatud kvaliteetsesse hästilangevasse keepi, mis oli suletud kunstipärase prossiga. Soeng oli ajatu ja hästi korrastatud. Ehted, mis näha olid, polnud poekaup, vaid kunstnikutööd..Ta meenutas mulle naist ylalolevat maalilt, mis asub Cedergrenska tornis.
See muinasjutuline punastest tellisest torn - loss oleks liiga palju öeldud - on Stockholmis, käisime möned aastad tagasi seal advendibuffees söömas.

Oli jälle jöulueelne aeg, aga nyyd me olime pangas ja daam, kes oli nagu maalilt maha astunud, oli suvemaja myyja ning meie ostjad. Ojaa, ta vaatas mind yle laua veidi kummalise, äraoleva ja samas iroonilise pilguga - just täpselt, nagu see Cedergrenska oma buffeekylastajaid..
Kui me tookord olime jöulutoite maitstes kövasti yle söönud, tundus mulle maalilt vaatava daami pilk öigustatatult etteheitev;  aga nyyd, kus me olime suvemaja ostmas - kas me olime samuti oma vöimeid yle hinnanud?
Vöi oli seal mingi muu konks sees? Maja oli ypris kaua myygis olnud, aga polnud sugugi kallis, kuid ostjaid polnud. Olime samas piirkonnas aasta varem pika ninaga jäänud, alghind oli körgemgi ja enampakkumisel tuli veel pool otsa, seega meile kättesaamatu olukord.
Aga nyyd?
Meid völus piltidel nähtud viirg vett. Myygipildid oli maakler teinud suvel. Kuid kuulutuses polnud sönagi vaatest veekogule! Maja piilumas käisime talvel...seal oligi seljaku all tilluke järv, umbes 100 m majast, aga kuna see oli lume ja jää all, vöis piirjooni vaid aimata. Kusagilt oli kuulda maanteemyra, mis tollel niiskel talvepäeval kostus nagu ebakorrapärane merekohin. Olin kunagi mere ääres elanud ja teadsin, et meremyhaga vöib harjuda, aga maanteemyraga?
Mehed on selle koha pealt vist tuimad - nende körvadele on myrisevad mootorid nagu unelaul. Ja oligi asi otsustatud.
Kui köik oli vormistatud, vötmed yle antud (ma ei ole punutud vötmehoidjat siiani  välja vahetanud) haihtus myyja kiirelt nagu kummitus. Ma ei tea täpselt millal ta jöudis minu mehega kokku leppida, et ta ei vii asju välja. Ta oli palunud majakraam sisse jätta.
Sellele daamile (kes polnud kunagistele majaelanikele  isegi mitte sugulane, nagu me hiljem naabritelt kuulsime) ei pakkunud natuke kopitanud, pärandusena kaela jäänud 70-ndate mööbli ja nagu vanakraamiturult pärit asjakesi täis maja mingit huvi.
Tema oli ilmselt aadlik...vöi kas ta yldse oligi olemas?

2. "Esivanemad"


Kui ma praegu alguse peale mötlen, siis tundub mulle köik uskumatuna.
Ometi olen ma praegugi siin, kamin on just löpetamas, söed hööguvad ja veinipudelis on natuke veini. Kass magab mu körval ja ajab unes kummitusi taga. Niisiis, ma vöin oma lugu jätkata...

Otse mu ees kaminamyyril ripuvad karjala kasest kopsikuke ja pussnuga. Kaminal on veel yks nuga, möödult väiksem, samuti nahkses tupes. Suurem on mitmete söjaliste märkidega ja teral on pyhendus omanikule, kes vöttis osa Talvesöjast. Nimi ei ytle teile midagi - nagu ka mulle mitte. Kutsume teda lihtsalt "onukeseks".
Teisel pool seinal ripub onukese nahast tubakakott ja ja veel kolmaski pussnuga, köige väiksem. Ma ei tea, kas respektist, kuid neid nugasid me ei puutu, kasutamisest rääkimata, ainult paar korda oleme kylalistele ka lähemalt näidanud. Las seisavad oma kohal.

Esikusopis olevad kyynlahoidjad on päris omapärased. Ma ei saanud alguses yldse aru, mis asjandused need hoidjad on. Panin sinna ainult uued kyynlad sisse. Pärast avastasime, et need on täägid - kuus tääki kolmekaupa kimbus! Ja kes pöletab esikus köige läbikäidavamal kohal kyynlaid? Seal,  kus ripuvad tööriided ja nagi all on kingad,  kummikud ja vöib-olla ka lilleväetis, grillsöekotid, tigudetörje purk ja vahel ka prygiämber? Loomulikult on need kyynlad pöletamata, meie silm neid enam ei märkagi.

Kuid lauanöud, kohati väga huvitavad ja unikaalsed, on kyll igapäevases kasutuses. Ainult lihtsaid veiniklaase ostsime juurde. Oli köikvöimalikke napsuklaase, eriti enne köögiriiuli allakukkumist, aga mitte midagi veini joomiseks...


Köige pöhilisem on see, et köik need asjad - mööbel, maalid, kogu sisustus - need elavad siin oma elu ja minul pole siin enam midagi teha ega kujundada. Saime maja ja saime ka esivanemad - onukese ja tädikese mälestuse, mis elab majakraamis.
Esimesel aastal oli ikka väga kylasoleku tunne. Lahked inimesed, lubavad oma majas elada...Onukese töötuba öue peal väikses majas andis temast pildi, kui ylikorralikust inimesest. Tööriistad rivis oma konksude otsas, vidinad karpides, aiatarbed omal kohal. Köike oli varutud - 4 kotti mulda ja keraamilised potid olid kevadet ootamas.
Kui me päris esimest korda sisenesime, oli tunne, et omanik on just-just välja läinud ja tuleb kohe...näiteks kööki pannkooke tegema. Elutoas olid kaminapuudki  valmis. Peale pannkookide ootamist köögist (mida muidugi ei tulnud) ei saanud ka teed teha. Polnud yhtegi toiduainet ega ka suhkrut ja soola. Aga tuba oli kylm. Siis avastasime, et elutoas, tugeva männipuidust vitriinkapi serval on kaheliitrine nöu täis klaaskomme. Neid saigi kuuma vee sisse pandud. Kommipurk seisis paar aastat omal kohal, löpuks töstsin selle eest ära sahvrisse.
Kas "tädikesel on...(mis-iganes köögis vajalik riist vöi lauanöu)?"
Loomulikult on.
Kohvikeetja, käsimikser, ja viis sahtlitäit perenaisele vajalikku kraami, pudrunuiast taignarullini. Köik saab tehtud ja kypsetatud selle lihtsa köögivarustusega. Jah, köik on vana - pliit ja kylmkapp ja tolmuimeja, aga nad töötavad.
Peale selle on magamistoas käsitöökarp, kus on  niidid-nöelad, kimbuke kummipaela, nööpe, trukke, haaknöelu ja möned lukud; siis sahvris  varuks elektripirne, elektrikorke, tualettpaberit, salvrätte, köögipaberit...absoluutselt köike. Loomulikult on majas kodutekstiilid, kardinad, padjakesed...

Aga nyyd saigi vein otsa.
Vöib-olla läheb see lugu siin blogis kunagi edasi, nagu ta meil ju on siin reaalsuseski läinud. Kuid iga päevaga muutuvad vööraste esivanemate varjud kahvatumaks ja oma elu värvikamaks, ning siis pole see enam see teema.
Ehkki me elame siiani "onukese" ja "tädikese" rasvast, on ka muutusi toimunud. Majas sees oleme ymber korraldanud ysna vähe. Köige silmanähtavam muutus on elutoas, kus ristpistes vaibakeste asemel on seintel maalid - need olid meie suureks yllatuseks sahvris kapi taga. Uued kardinad ja mööblikatted, see ongi kogu uuendus.
Ei tea, kas röömustada vöi kurvastada...vöi pigem mölemat. Paganama mugavaks teeb selline asi.
Ja miks see daam mind ikkagi ostu-myygi tehingu juures sellise köiketeadva muigega vaatas?!

Den 6 oktober 2011

kirjutaks Pia täna päevaraamatusse, kui tal selline oleks. Pia on see daam, kes myys meile maja ja kes sarnaneb ylaloleval maalil oleva ajaloolise isikuga.
Sain eile öhtul uudiseid siin elanud inimeste kohta. Päris esimestest omanikest pole palju rääkida, naabrid on nad peaaegu unustanud, sest nende kohalolu jäi väga lyhikeseks. Ehitasid maja(vundamendil on kiri 1972, kui ma ei eksi);  elasid aasta ja siis uppus omaniku naine kodus vanni ära. Kodus, oma korteris, mitte siin - siin polegi vanni. Maja läks myyki.
Mees, kelle asjad siin on ja kes Talvesöjast osa vöttis oli järgmine ja pikaajaline omanik. Ta oli mööblikaupmees ja tema naine oli ooperilaulja(!). Torsten - nii oli ta nimi - oli akuraatne mees. Söitis alati uusima BMW-ga, nagu öeldud,  tööriistad ja muud asjakesed olid ideaalses korras nagu ta läikimalöödud autogi. Selge, et kogu mööbel (ka naabritel on selline) on mööblikaupmehe enda valik omaenda varudest.
Tema Talvesöjast osavöttu naabrid teadsid, aga mees sellest kunagi jutte ei rääkinud.
Elasid-elasid ja siis juhtus kurb asi, et naine, ise muusik, jäi kurdiks. Ta oli olnud äärmiselt tore ja meeldiv inimene naabritele. Köigil oli kahju. Mingil ajal nad enam ei tulnud, jäid vanaks...naine suri ja Torsten vist läks vanadekodusse, köik teated temast puuduvad.
Ja siis hakkas suviti siin käima Pia! Torstenil lapsi polnud, Pia oli neile kuidagi sugulane, aga keegi ei tea, kui kaugelt ja mis liinis. Pia käis siin ainult puhkuste ajal, ysna pögusalt. Viimasel paaril aastal peaaegu enam mitte. Ja siis myys ta maja ja meie ostsime.
Selline lugu. Kui midagi veel kuulen, täiendan.

1 comment:

tyyp said...

Sattusin aardekirstu, kus on palju väärtuslikke laekaid.
Pean silmas kõiki Su blogisid.