Küdoonia vili, umbes 3 nädalane
Mai algus 2020
Kes siin vaatab otsa, küünitab mu poole?
Märka mind ometi! Vaata, kui pehme kasukas mul seljas on, justkui seemisnahkne, võid pai ka teha! Nojaa, ma olen veel väike, aga küll ma kasvada jõuan, mõned õed-vennad on veel väiksemad...
Fotojaht: Märka mind!
Kui huvi on, saab joone alt edasi lugeda...
Kujutan ette, et sellist monoloogi võiks üks väike marmelo (vili) mulle ette kanda, kui ma ümber puukese tiire teen, et omi tähtsaid aia-asju ajada, eriti maad kasta, kui et vanale, sammeldunud tüvega nigelakasvulisele marmeleiro'le (puu) tähelepanu pöörata.
Oli see puuke enne mind ja küllap ta jääb sinna, sest ta on ringikesega horta kaardile märgitud. Kui ma ühel heal (ja ilmselt ka nukral päeval) oma maalapi kommuunile tagastan ja siit ära kolin, siis on mul tast kindlasti natuke kahju ka.
Praegu on see puu pigem tüliks ees, sest jooksen talle kogu aeg otsa, kuna peenrad käivad eest ja tagant ja vea siis voolikut ümber tema.Sellel kevadel tuli naaberlapi mees ja lõikas pikad oksad eest ära, sest tal oli see töö käsil niikuinii. Ma polnud palunud lõigata, aga olen ennegi avastanud, et keegi on mind delikaatselt aidanud - ilma pikema jututa, sest ega ma ju veel vastu vaielda ei oska. Ütlen muidugi obrigada ja koju minnes amanhã.
Ju ma siis see aasta vähem marmelosid saan, kuid ega nendega suurt midagi teha olegi, ma ei hakka enam kohaliku retsepti järgi marmelaadi keetma, nagu eelmisel aastal, see oli liiga magus mu maitsele. Sinna läheb ropult suhkrut ja käivad ka kreeka pähklid sisse ja mis seal veel oligi. Proovisin ka segus õuntega ja vähema suhkruga - no ei ole see õige mekk... jah, massi tekitab see marmelaadi-vili küll juurde, aga sel massil pole väga head maitset... küllap on kohalikel õigus suhkru lisamise osas.
 |
| Horta ehk aiamaa esiplaanil ristkülikus, kollane maja Punane Risti hoone (varem oli raudteejaam) |
Järgnev natuke korrastamist vajav tekst - või osa sellest - peaks lähiajal minema mu tulevase aiateemalisse blogi sissejuhatusse.
Niisiis...
... minu marmeleiro (ca 2m pikk) oli jäänud minu kasutada olevale maalapile N#27 ajast, kui siin veel paar aastat tagasi kohalikud omavoliliselt juurvilju kasvatasid. Pilt oli siis umbes sarnane, nagu nägi välja kuulus Tallinna lennujaamatagune aiamaade geto; või siis ükstapuha milline omavoliliselt hõivatud aiamaade ala... kus katkised plasttoolid, voodiotsad jms kraam alati asjaks läheb, putkamajandusest rääkimata.
Meie vallavalitsus otsustas maa-ala korda teha ja kuulutas välja konkursi, et saada uusi, teadlikke ja ökoloogilist maaviljelust järgivaid seaduslikke hobi-aednikke. Rahvas võeti vastu sissetuleku alusel, eelistusega madamalale, et vaesed pered saaksid toidulisa, seega sugugi mitte tutvuse või siin suht haruldaste siniste silmade järgi. Sugugi ei pidanud kandidaat olema ka Portugali kodanik, aga sissekirjutus oli muidugi vajalik. Meie majast on siin veel Pierre, kes oli mingi panga juhataja omal maal, aga ega pensionäri sissetulek pole kusagil kiita (ja kuna ei pidanud muid sissetulekuid kirja panema, või teatama, et elad kallis korteris ja pangaarvel on raha küll). Lepinguid templite, allkirjade ja vappidega on mul terve kaustatäis. Siin dokumente armastatakse ja palju juttu juurde teha samuti. Istusime loengutel nagu kõik see mees mitmetel nädalavahetustel.
Kuna saime maalapid loosiga, siis oli põnevust palju... oli hea asukohaga ja mitte nii väga heaga maatükke; mõnel numbril kasvasid ka varasemast sinna jäänud viljapuud. Aga mis puud, seda ei teadnud keegi, puu kohal oli vaid puu sümbol. Ma saatsin taevale enne numbri tõmbamist palve: palun, palun, saada mulle viigipuuga lapike! Ette ära öeldes, viigipuuga lapp jäi üldse seekord välja loosimata, kasvas rohtu ja ma käisin ühel korral sealt marju näppamas. Pärast läks see järgmisele ringile. Oi, ma olin siis kade uuele omanikule...
Aga tookord loosi tõmmates nägin, et minu maa peal oli puud tähistav ringike! Hurraa, see pidi olema seesama suur puu, mida mina pidasin üle aia uudistades ja umbkaudselt kaarti sihtides oma maalapil kasvavaks viigipuuks. Pärast aeda sisse saades selgus, et see suur puu oli hoopis nespera ja asus minu naabri maa peal... mul endal oli aga miski nigel, sel hetkel ilma lehtedeta põõsataoline moodustis. Kuna me olime enamus hobiaednikud, eriti need, kes inglise keelt oskasid ehk siis haritlased, ei teatud mulle õelda, mis asi see oli.
Muide, kui ma oleks siiski endale seda viigipuud väga istutada tahtnud, poleks see võimalik olnud. Suured puud olid reeglitevastased - pole ju isiklik maa.
Kui ka on vahel mõni jama, siis ma alati meenutan vastukaaluks, milline õnn oli see maa saada... ja kui tore oli avapidu, kus catering tõi kohale 3-käigulise lõuna, veini voolas ojadena, koor laulis, rahvatantsijad tantsisid ja naljaninad tegid nalja. Eks see oli muidugi linnapea poolt (kes ka ise kõne pidas) tehtud varjatud valiskampaania järgmiste valimiste tarvis, kuid see oli nii liigutav! Siin piirkonnas on aegade algusest olnud rikka Lissaboni-tagune vaesem piirkond, korgivabrikutööliste ja kalurite maa, kus on siiani võimul sotsialistid, mõned nimetavad neid ka kommunistideks. Lipud on igatahes punased, koos juurdekuuluvate töörahva sümbolitega.
Tookord ma nii küüniliselt ei mõelnud. Mul tuli pisar silma sellise hoolitsuse peale, päris tõsiselt. Territooriumile, mis on traatvõrguga piiratud ja mille väravad käivad lukku, ehitati peale ühiskondliku hoone ka koerakuut sealtkandi hulkuvale koerale, kellele pandi nimeks Aleks. Ju loodeti, et ta meie kooperatiivset üritust turvama hakkab. Meil oli omakorda kohustus loomale vett ja süüa panna, muidugi vabatahtlikkuse alusel. Pandi aga lausa niipalju, et ka hulkuvad kassid said söömas käia.
Aga siis hakkasid ju õrnad taimekesed kasvama ja eks te kujutate ette, et peni umbrohul ja tomatitaimel vahet ei teinud. Teiseks, piiramatu vabadusega harjunud Aleks ei tahtnud meie aias olla ka prii toidule vaatamata. Et ta taimi ära ei trambiks, pandi kuut territooriumi aia taha põõsa alla ja toitmine jätkus samas tempos. Aga Aleks, vana loru, reetis meie üritust ja jooksis üle tee Punase Risti maja juurde nillima, kuhu ta vist jäigi, igatahes pole teda vabajooksul ammu nähtud. Nii me tast ilma jäimegi, tühi kuut on territooriumil tagasi, aga uute reeglite järgi ei tohi enam meiegi omi koeri aiamaa territooriumile tuua. Vahel mõni hulkiv kass istub seal sees.
Fakte: Aastamaks on 150 m2 pealt 100 Euri ja kastmisvesi on üliodav, iga lapikese juurde kuulub veekraan. Kõik me saime pool aastat maaharimise koolitust pealekauba. Loenguid pidas hea huumoriga pikapatsiline noor aiakonsultant, kes oli üks harvadest hea inglise keele oskusega ametnikest. Tegi mulle alati briifingu ja tõlkis ka minu vastused seltskonnale. Nalja sai palju. Väga meeldib mulle meie majake koosolekuruumi, köögikese ja toaletiga, ning mis peamine, tööriistade hoiuruumidega. Koristamine meie endi poolt käib graafiku alusel.
... minu marmeleiro (ca 2m pikk) oli jäänud minu kasutada olevale maalapile N#27 ajast, kui siin veel paar aastat tagasi kohalikud omavoliliselt juurvilju kasvatasid. Pilt oli siis umbes sarnane, nagu nägi välja kuulus Tallinna lennujaamatagune aiamaade geto; või siis ükstapuha milline omavoliliselt hõivatud aiamaade ala... kus katkised plasttoolid, voodiotsad jms kraam alati asjaks läheb, putkamajandusest rääkimata.
Meie vallavalitsus otsustas maa-ala korda teha ja kuulutas välja konkursi, et saada uusi, teadlikke ja ökoloogilist maaviljelust järgivaid seaduslikke hobi-aednikke. Rahvas võeti vastu sissetuleku alusel, eelistusega madamalale, et vaesed pered saaksid toidulisa, seega sugugi mitte tutvuse või siin suht haruldaste siniste silmade järgi. Sugugi ei pidanud kandidaat olema ka Portugali kodanik, aga sissekirjutus oli muidugi vajalik. Meie majast on siin veel Pierre, kes oli mingi panga juhataja omal maal, aga ega pensionäri sissetulek pole kusagil kiita (ja kuna ei pidanud muid sissetulekuid kirja panema, või teatama, et elad kallis korteris ja pangaarvel on raha küll). Lepinguid templite, allkirjade ja vappidega on mul terve kaustatäis. Siin dokumente armastatakse ja palju juttu juurde teha samuti. Istusime loengutel nagu kõik see mees mitmetel nädalavahetustel.
Kuna saime maalapid loosiga, siis oli põnevust palju... oli hea asukohaga ja mitte nii väga heaga maatükke; mõnel numbril kasvasid ka varasemast sinna jäänud viljapuud. Aga mis puud, seda ei teadnud keegi, puu kohal oli vaid puu sümbol. Ma saatsin taevale enne numbri tõmbamist palve: palun, palun, saada mulle viigipuuga lapike! Ette ära öeldes, viigipuuga lapp jäi üldse seekord välja loosimata, kasvas rohtu ja ma käisin ühel korral sealt marju näppamas. Pärast läks see järgmisele ringile. Oi, ma olin siis kade uuele omanikule...
Aga tookord loosi tõmmates nägin, et minu maa peal oli puud tähistav ringike! Hurraa, see pidi olema seesama suur puu, mida mina pidasin üle aia uudistades ja umbkaudselt kaarti sihtides oma maalapil kasvavaks viigipuuks. Pärast aeda sisse saades selgus, et see suur puu oli hoopis nespera ja asus minu naabri maa peal... mul endal oli aga miski nigel, sel hetkel ilma lehtedeta põõsataoline moodustis. Kuna me olime enamus hobiaednikud, eriti need, kes inglise keelt oskasid ehk siis haritlased, ei teatud mulle õelda, mis asi see oli.
Muide, kui ma oleks siiski endale seda viigipuud väga istutada tahtnud, poleks see võimalik olnud. Suured puud olid reeglitevastased - pole ju isiklik maa.
Kui ka on vahel mõni jama, siis ma alati meenutan vastukaaluks, milline õnn oli see maa saada... ja kui tore oli avapidu, kus catering tõi kohale 3-käigulise lõuna, veini voolas ojadena, koor laulis, rahvatantsijad tantsisid ja naljaninad tegid nalja. Eks see oli muidugi linnapea poolt (kes ka ise kõne pidas) tehtud varjatud valiskampaania järgmiste valimiste tarvis, kuid see oli nii liigutav! Siin piirkonnas on aegade algusest olnud rikka Lissaboni-tagune vaesem piirkond, korgivabrikutööliste ja kalurite maa, kus on siiani võimul sotsialistid, mõned nimetavad neid ka kommunistideks. Lipud on igatahes punased, koos juurdekuuluvate töörahva sümbolitega.
Tookord ma nii küüniliselt ei mõelnud. Mul tuli pisar silma sellise hoolitsuse peale, päris tõsiselt. Territooriumile, mis on traatvõrguga piiratud ja mille väravad käivad lukku, ehitati peale ühiskondliku hoone ka koerakuut sealtkandi hulkuvale koerale, kellele pandi nimeks Aleks. Ju loodeti, et ta meie kooperatiivset üritust turvama hakkab. Meil oli omakorda kohustus loomale vett ja süüa panna, muidugi vabatahtlikkuse alusel. Pandi aga lausa niipalju, et ka hulkuvad kassid said söömas käia.
Aga siis hakkasid ju õrnad taimekesed kasvama ja eks te kujutate ette, et peni umbrohul ja tomatitaimel vahet ei teinud. Teiseks, piiramatu vabadusega harjunud Aleks ei tahtnud meie aias olla ka prii toidule vaatamata. Et ta taimi ära ei trambiks, pandi kuut territooriumi aia taha põõsa alla ja toitmine jätkus samas tempos. Aga Aleks, vana loru, reetis meie üritust ja jooksis üle tee Punase Risti maja juurde nillima, kuhu ta vist jäigi, igatahes pole teda vabajooksul ammu nähtud. Nii me tast ilma jäimegi, tühi kuut on territooriumil tagasi, aga uute reeglite järgi ei tohi enam meiegi omi koeri aiamaa territooriumile tuua. Vahel mõni hulkiv kass istub seal sees.
Fakte: Aastamaks on 150 m2 pealt 100 Euri ja kastmisvesi on üliodav, iga lapikese juurde kuulub veekraan. Kõik me saime pool aastat maaharimise koolitust pealekauba. Loenguid pidas hea huumoriga pikapatsiline noor aiakonsultant, kes oli üks harvadest hea inglise keele oskusega ametnikest. Tegi mulle alati briifingu ja tõlkis ka minu vastused seltskonnale. Nalja sai palju. Väga meeldib mulle meie majake koosolekuruumi, köögikese ja toaletiga, ning mis peamine, tööriistade hoiuruumidega. Koristamine meie endi poolt käib graafiku alusel.
8 comments:
Tõeliselt sametise väljanägemisega. Kuidas maitseb? Kui küdoonia, siis minu aia ebaküdoonia on mõnusasti hapu. Aga ilmselgelt mitte selline karvane!
Väga põnev vili!
Lugu juures on tore lisa piltidele.
Jama on selle blogiga, ei mäletanudki, et see ei anna alamkommentaaride võimalust, nagu Fotosahtli oma... eks ma siis vastan kõigile korraga, kui juhtumisi keegi veel midagi küsib. Muidu tuleb nagu pudru ja kapsad :) Ja maitse kohta ei osaka samuti midagi öelda... kui et maitse asi.
Pildid on eksootilised ja aiva sametine põsk on nii nunnu juba seepärast, et mulle meeldivad igasugused karvased viljad. Karusmarjast aprikoosini. Aivat vist ainult vaataks, see on tõesti maitselt ei midagi vapustavat, rohkem lihtsalt massi andev vili.
Pikem jutt allpool on huvitav ja annab õhkkonda hästi edasi, lugesin mõnuga. Mu jaoks kummaline eksootika, samas aiamaad ja peenrapidajad on vist igas riigis natuke sarnased.
See näeb tõesti sametine ja paialdis välja!
Aiahullule gurmeepostitus. Tänan!
Tänud kõigile!
Ma vist tõesti pean ka aiablogi asutama. Sorteerisin pildid ära ja materjali on piisavalt ning kogu aeg tuleb juurde...
Eksootilisi taimi pole mul palju, see pole mu eesmärk olnud. Ja ma pole ka miski eriliselt pühendunud aiahull. Aga mõnda harjunud asja tahaks, kohe meenusid till ja rabarber. Viimase sain seemnest kasvama! Till on kapriissem, liiga terav päike vist. Üldiselt aga kasvab kõik tohutu kiiresti, ka umbrohi, nii et kogu aur läheb rohelise massi taltsutamise peale: vaja piirata, üles siduda, välja kitkuda ja muidugi, kasta ja veelkord kasta!
Aga ma ise olen nii ära harjunud, et ei oska enam kõrvalt vaadata...
No kuion ikka "pehme kasukas", siis ühel hetkel võib näha seda ka inimese seljas...
:D
Hm, kõige imelisem materjal on mu meelest kassi (või ka koera) kõrv. Nii sametine, nii soe, nii painduv-pehme, samas õhuke.
Teoreetiliselt parim kasukas, jope või mis ignes. Aga jee, me teda saame, nagu ka aiva nahka.
Post a Comment