Lumeanomaalia B. kylas

Esimene ja teine pilt on klöpsatud ysna erinevatel aegadel: esimene, majale lähemalolev - jöululaupäeval ja teine 3.jaanuaril.

Väga suurt vahet ju lume hulgas pole, ja ega ma ka ei mäleta, kas ma lauda ja toole vahepeal puhastasin. Igatahes mitte 24.detsembril, sest siis me töime ainult metsast kuuse ja söitsime kohe koju.

Edasi läheb asi juba dramaatilisemaks: järgmised kaks pilti on mölemad 7.veebruarist.

See oli päev, kui käisin maja vaatamas u. 2 nädalat peale sissemurdmis-insidenti.

Uus lumi oli maha sadanud ja seda oli nii palju, et andis maanteelt majani teed kaevata.

J, kes oli ju varem kohal käinud, oli köik ära puhastanud, aga... köik oli nii ilus, nagu poleks seal eales keegi käinud.

Nii värske ja puhas kui veel olla saab.

Kuid nyyd - (trummipörin) - vaadake edasi!

Järgmine pilt on tehtud eile, 6.märtsil. Kummaline on see, et Å-s pole lume hulk vahepeal oluliselt muutunud, aga siin:

Peale uskumatu olukorra terrassil oli veel yks muutus: nimelt aknalaual olnud asalea, kes oli veebruarini köik hullud ajad ja sissemurdmise yle elanud (ise kogu aeg valges öitevahus olles ja selle iluga lumega vöisteldes); kel oli pidevalt kastmisvett uuendatud, oli nyyd äkki täiesti ärakuivamise äärel.
Olin ju kyll viimane kord veebruaris uue nööri ja uue vee pannud, aga ju siis ylipyydlikusest ei sattunud nööriots öigesse kohta.
Ah, ja muidugi see märtsipäike!

See kuivatas lille kiiremini, kui seni täpselt öiget annust andnud systeem jöudis vett juurde anda.

Kui seda lumekuhja terrasilaual akna ees poleks varjuks olnud, siis oleks päike ta ilmselt täiesti ära körvetanud.

Nyyd on lill köögis kraanikausis ja uue nööriga, aga kas tast enam asja saab, kes seda teab...

Sellised ju vistakse ära, aga mul ta öitseb teist korda oma kahe vöi kolme aasta jooksul. Lihtsalt muld jäi eelmine kevad vahetamata ja see teebki taolise kastmissysteemiga hooldamise liiga kriitiliseks.

---

PS. lillepildid oleks omaette ooper, aga ma ei saa ju teha veel yhte blogi...(?)

Vastu täiskuuööd Helsingis

Hiline hommik (hotelli aknast),
02.12.09

Kas halb enne? (auto aknast)

Ei, köik on rahulik ja roosiline

...ja jöulune

Isegi päästepaat on valmis

Täiskuu töuseb

Laeva pardalt kell 6 öhtul



Täiskuu paistis terve öö kajuti aknasse, merel oli valge, nagu sombusel päeval - vöi isegi valgem! Täiskuuga on mul vihkamise-armastuse suhe. Ilus on vaadata, aga kui öösel näkku paistab, saan ma kindlasti luupainaja. Hea, et illuminaatorile sai paksud kardinad ette tömmata...

------------------------------------------------------------------
Edit:

Leidsin hulga vihjeid kuude nimedele, vastavalt millisel kuul on täiskuud näha. See on kyll Ameerikakeskne, aga huvitav ikkagi:

January – Wolf moon,[1] Hunger moon, Old moon
February – Snow moon,[1] Ice moon
March – Worm moon,[1] Sap moon, Sugaring moon, Crow moon, Storm moon
April – Pink moon,[1] Egg moon, Grass moon, Rain moon, Growing moon
May – Flower moon,[1] Planting moon, Milk moon, Hare moon
June – Strawberry moon,[1] Rose moon, Honey moon, Mead moon
July – Buck moon,[1] Thunder moon, Deer moon, Hay moon
August – Sturgeon moon,[1] Corn moon, Fruit moon, Barley moon
September – Harvest moon[1]
October – Hunter's moon[1]
November – Beaver moon,[1] Frosty moon, Snow moon
December – Cold moon, Long Night moon,[1] Winter moon

............................

Veel rohkem täiskuust: http://en.wikipedia.org/wiki/Beaver_moon#Full_moon_names

Kohtumine Ôpetajaga

Kui Ôpetaja tuleb kaugelt Eestisse, pole see igapäevane syndmus. 20.novembril see juhtus.

Igasugust rahvast kogunes von Krahli ja kindlasti polnud see tavapärane kontserdipublik, ehkki seekord väljendas Ôpetaja oma mötteid muusikalisel kujul.

Muusikal, yldse helidel on hiina meditsiinis kindel tähendus. Pole saladus, et helidega/muusikaga saab ravida. Tagasihoidlik kuulutus ukse körval valgel A4 formaadis paberilehel ytleski: Tervendav muusika.

Pärast kontserti vöttis mind vaikselt irvitama, see oli köige pesuehtsam jazz ja jammimine. Ma kujutan ette, et mönedele vanematele prouadele, kes seda tyypi muusikat yldse ei kuula, vöis olla see paras katsumus. Kaks naist minu körval, ärinaise välimusega, soliidsetes kostyymides, olid silmnähtavalt rahulolematud ja lahkusid enne löppu. Aga mina lustisin koos enamiku kuulajatega.

Algus veidi venis, kuid rahvast kogunes kogu aeg juurde, peagi polnud enam yhtki istekohta.

"Kas ta töesti tuleb siia kylma ja röskesse novembrikuisesse Eestisse", mötlesin, see tundus nii uskumatuna.

Olin ise Rootsist kohale tulnud ja köik oma muud käigud selle yrituse järgi rihtinud. Millal ma siis viimati Padilla't nägin? Olin kuulnud, et ta vahel Eestis käib, aga ka see oli minu jaoks ammu. Mina nägin teda ilmselt viimati...Hispaanias, Tien'is, vöi oli see hiljem ka korra Tallinnas, kui me koos väikese seltskonnaga Pirital söömas käisime? Kumb kord oli enne? Köva kymme aastat on möödunud, kui mitte rohkem.

Minu tee oli mind köigest sellest eemale viinud, aga Tien on kogu aeg mu mötetes olnud...nagu viimane varjupaik. Kus köike tehakse öigesti ja loodusega kooskölas. See ei ole klooster, aga sinna saab minusugune alles siis minna, kui köik muud sidemed on kadunud.

Aga ma olin elu pöördepunktis talitanud täpselt Ôpetaja soovituse vastaselt.

"Ärge vötke selles eas uusi koormaid, uusi suhteid, ärge looge uut pereelu, sellega te lähete tagasi 20-aastase naise programmile. Lastelaste eest hoolitsemine on samuti arengu seisukohalt tagasiminek, mis ei anna aega pyhendunud edasiarenemiseks.

Eriti sobiv aeg uueks arenguks on just siis, kui lapsed on suureks kasvanud, elukogemus omandatud ja vanus lubab veel öppida ja syveneda, kogemust öpituga täiendada".

Kas just söna sönalt, aga sellisne möte oli tema jutul, mida ma Hispaanias loengul kuulsin.

Sisimas ma teadsin, et tal on öigus. Kuid karikas polnud löpuni joodud, olen lihtsalt yks tavaline inimene ja mitte pyhendunud öpetuse järgija. Ammugi mitte ravija.

Kuid mingi side oli jäänud ja seal ma siis olin.

Ma ei oodanud muusikalt midagi erilist - see vöis olla shamaanlik ymin, lokulaua kolksumine, aga öhtu edenedes selgus, et see oli töesti selline jazz, mis mulle istus. Ôpetaja vöttis läbi lugude meile jutustada köike seda, mida ta tavaliselt räägib ka loengutes.

Teda toetasid kolm muusikut, kaks noort meest ja fantastiliselt hea naine, kes mängis, nagu köik teisedki muusikud, mitmeid pille - suupilli, flööti jne. Ta oli töeline proff. Kahjuks pole mul temast pilti.

Köigepealt oli esimene lugu vägivallast.

"Meie planeet on täis vägivalda. Vägivalla vastu aitab jöud, aga mitte väline, vaid sisemine jöud", ytles Ôpetaja.

Oli juttu armastusest.

Oli lugu haigusest ja sellega leppimisest, sellest kogemusest öppimine.

Oli lugu elust - synnist surmani.

Viimane lugu oli ekstaasist. See on see, mis viib edasi, annab informatsiooni körgemalt, lohutab ja ravib.

Niimoodi selgitas Ôpetaja iga loo juurde pisut tagamaid Nej-Jing filosoofia valguses. Tölgiti nii Eesti kui ka Soome keelde.

Targad sönad ja hea muusika, mida vöib veel rohkem tahta! Sellest jätkub järgmiseks kymneks aastaks...

PS. Kuna minu pieteeditunne ei lubanud Ôpetajat välguga sihtida, on pildid nagu nad on...

Viimane pilt on yllatustantsijatest.

Teadsin kindlatest allikatest, et see pidi olema Ôpetajale yllatus. Vaheajale minnes panid pillimehed pille ära, kui äkki makimuusika mängima pandi ja mustlastantsijad ruumi tormasid. Ja hämming oli ilmselge, seda oli meeste nägudeltki näha. Noored pillimehed hakkasid rytmi kaasa plaksutama ja nende jalad tegid tantsusamme. "Mustlannad" olid väga efektsed ja esinesid hästi. (Kahjuks etteteatamata esinemise töttu polnud aega enam prozhektoreid ymber sättida, need olid suunatud lavale ja tantsijad olid valgusvihust väljas).
Mulle meenus vana hea film "Julm romanss", mille möningaid stseene olin YouTube'st just hiljuti vaadanud.
See öhtu andis rohkem, kui ma iganes loota oskasin...

Shoe story part 2 - 2. Kingalugu

The place: the old powerplant in Larvik, Norway.
Here are working two painters - Linda and Nadir.
Here's no shoes any more (of course, everybody has smth on :)); here is lot of paintings.
Paar pilti ka lubatud kunstnikepaarist, kel ateljee Larvik'i vana elektrijaama yhes tornehitises. Kingi siin enam pole (loomulikult on köigil midagi jalas:)); aga siin on palju maale...



They have renovated the old tower (I can imagine what a crazy work that was) to get an exhibition place and they are giving some art lessons here too.
Linda ja Nadir said tuttvaks oma töö kaudu, elasid Pariisis ja mujal Euroopas, nagu ikka kunstnikel kombeks.
Möned aastat tagasi avastasid nad Larvik'i vana elektrijaama vöimalused. Kunstnikepaar renoveeris tornehituse (ma kujutan ette milline hull töö see oli!) ja nad annavad seal ka kunsti- ja maalitunde. Viimane teema, kui plakatit uurida, oli ajalooline itaalia portreemaal. Linda on norralanna ja Nadir pärslane, ilus multi-kulti näide, kas pole? (Kahjuks on just Norras ja eriti Oslos see multi-kulti värk vötnud kyllaltki inetu grimassi...samas yksikuid inimesi eraldi vöttes ju keegi ei vihka. Taunimist väärib valitsuse immigratsioonipoliitika, millel pole kyll käesoleva juhtumiga mingit pistmist).
Veel aprilli alguses oli tornis täitsa kylm, kysisin, kuidas nad siin tööd teha saavad.
Siis panevad nad suure ukse kinni ja kytavad nii kuis jaksavad, selgitasid nad.
Talvel on ikkagi kylmem, kui maalimiseks mugav oleks, aga entusiasm on see, mis ei luba neil unistust nurka visata. On ju nad sellest koli täis ja räämas olnud tornist kena näituseruumi teinud.
Osa seadmeid jätsid nad siiski körvalruumi sisse, need sobivad toredasti nende abstraktse maalimis-stiiliga.

Kahtlemata oleks Larvik vaesem ilma selle värvika paari entusiasmi ja töödeta.

Kingalugu - The Shoe Story

Time: the 1. of April, last year
Aeg: 1.aprill möödunud aastal


The place: Old Powerplant in Larvik, Norway
Koht: Vana elektrijaama territoorium, Larvik, Norra

We were visiting John's old friends Berit and Per and they wanted to show us the old powerplant territory which was located quite near to their house.
Already the gate was decorated with shoes, and there were shoes everywhere...
Meie vöörustajad tahtsid meile tutvustada nende kodu lähedal asuvat huvitavat piirkonda - vana elektrijaama territooriumit.
Berit teadis ka kunstnikke, kes maalivad elektrijaama tornis (sellest ehk edaspidi), aga köigepealt sattusime me köik ysna ootamatult happeningile. Juba värav oli sissejuhatava kujundusega:
Ja kingi leidus köikjal...tuli ainult silmad lahti hoida.


Punased kingad muidugi paistsid kaugele ja pyydsid pilku ja siis jäid ka tumedad kingad silma. Köik nad olid tugevalt sisse kantud ja yksikud. Vöimalik, et kogu territooriumi läbivaatamine oleks ka paarid kokku andnud...

Me ei saanud alguses arugi, mis nali see on, kas esimese aprilli puhul(?), mingit kirja vöi plakatit polnud. Kuid eks pikapeale hakkasime aru saama, et see yks omapärane näitus on. Ja löpuks leidsime ka happeningi autori istumas:

Here is sitting the author of the Shoe Story...
Beriti rääkis temaga, loomulikult ta teadis, mis kunstnikuga tegu - Larvik on väike linnake ja nemad pöliselanikud; minul ei jätkunud silmi ainult sellele häppeningile, vaid ikka rohkem elektrijaama vöimsale tammile, vanadele punastest tellistest hoonetele ja seadmetele...